Otse põhisisu juurde

Mustad mantiljad

Kõik Haapsalu uulitsad viivad mere rannale; see veab need enda poole nagu magnet, kuna linnast välja juhatab vaid üksainus maantee.
Haapsalu uulitsad on tolmused ja vaiksed, peaaegu õudsed, suvelgi; nende servil on ühekordseid, just ilma vundamendita maa pinnale kükitanud maju, nii madalaid, et kõik nende seespool juhtuv oleks möödakäija silmale tahtmatagi end nähtavaks pakkuv, kui aknaid ei varjaks Haapsalu võrk-pitseesriided ja kogu mets õitsvaid pelargoonijaid ja vanatüdruku silmavett.

Neil surnud uulitsail rändavad ainult tolmupilved! Kuid mõnelgi on luulet kui mitte muuks, siis nimetuses; nii on mingi kitsas, hallimüürne uulitsakõverik Neidude uulits. Rahva jutu järgi olevat seal jalutanud Haapsalu neiud, et näha saada, kas või mööda vilksatavatki mõnda linnakodanikku seitsmest saledast pojast, kellest hiljemalt üks tõusis bürjermeistriks.
Vahetevahel näeb Haapsalu uulitsail Vormsi ehk Noarootsi rootsiverd kalastajatütart, jalas helepunased sukad kui toonekurel, pääs rõõmsatriibuline rätik, ning kõneledes vanaigist, emamaast eristunud Rootsi keelt, mida harjumata kõrv vaevu mõistab.

Ja mõnikord tuleb vastu endise, ammu ju unne uppunud Haapsalu elanikke; selle Haapsalu, mis veel oli Peterburi kõrgema seltskonna suvituspaigaks ja mille mudavannidest isegi Venemaa valitseja ühes perekondadega parandust otsisid. Tuleb pikkamisi, õige auväärselt paar vana elatanud seisusnaisterahvast, harilikult ikka kahekesi. Seljas on neil maani ulatuv must kleit, pääs paeltega lõua alla seotud kaapotkübar ja õlul must, tihti ju vanadusest rohekas-mustast ripsist mantilja. Nii jalutavad nad, isekeskis saksa keelt sosistades mööda rohusse kasvanud uulitsaid. Nad on võhivõõrad neid ümbritsevas praeguses Haapsalus, kus noor Eesti ameti ja rahaülisus valitseb. Aeg on arvatavasti sama õudne neile kui nemad ajale, neil ei ole andi säält midagi omandada, ei moodi ega aateid. Maailm on teine. De la Gardie kaunis suvemajas, keisri perekonnaliikmete endises asukohas, on korteris olnud sõdurid hävitanud marmorkaminad ja põrandate mosaiikparketi ja ta park on lehmade karjamaaks. Nende, niisuguste mustmantiljaliste elu kulub pitskardinate taga madalais, kõdunema löönud majades ja nende ehted ning väärtasjad rändavad armuta müügikohtadesse.
Nad libisevad mööda, mustad mantiljad õlul, kui läinud aja varjud.
Allikas: Päewaleht, 1922, 22.jaanuar https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19220122.2.5 ; Lääne Elu, 1993, 6.juuli
Autorist: Aino Kallas suvitas Haapsalus 192.-1921.a. ja 1923.-1924.a.


Öökuninganna

Vähearvuline paarituhandeline ühiskond ei jõua kalliste teatrietenduste kulusid kanda. Kuid veel mõned aastad tagasi kordus Haapsalus iga aasta järgmine etendus.

Üks auvääriline linnakodanik ja pagarmeister või oli ta värvija! – oli omandanud pääle maja ja kringelsildi veel suure ja haruldase eksemplari öökuningannat, Cerens grandiflorus, selle kuulsa sammaskaktuste liiki kuuluva lille, mille sünnikodu on Edela-Ameerika läänerannikute kaljused kõrbed. Öökuningannal on muu seas imeline omadus õitseda vaid kord aastas, siis aga ettekujutamatul hiilgusel ja see õitseaeg kestab ainult mõne tunni, kella seitsmest õhtul kuni kella kolmeni öösi.

Pagarmeister oli inimesearmastaja mees, kes oma rõõmu soovis jagada kaasinimestegagi. Nii iga aasta öökuninganna õitsepilgu lähenemisel toimetas ta sellest teada oma kõigile tuttavaile. Neid aga läks arvurikas hulk, et mahtuda pagarmeistri ruumi ja nii kogusid nad maja ette, igaühel kaasas tugitool, mille asetas uulitsale, et võiks kõiges rahus ja Haapsalu mugavuses jälgida seda haruldast etendust.
Kõik läks nagu teatris, pagarmeister tõmbas aknariided kõrvale ja etendus algas. Päikese laskudes hakkas öökuninganna pikkamisi avama omi õisi, mille päälmised õielehed välguvad oranži-värvilistena, kuid seestpoolt on kollendavad kui vana elevandiluu. Just kui suured, tihedad vesiroosid rippusid kaktuse oksil kui hõõguvad elektrilambid. Ja neist voolas tänavaile nii uimastav ja võõramaine lõhn, et head haapsalulased kujutasid endid sel pilgul viidutena kuhugile kaugele viiruki ja mürri maile. Nii kulusid kesköötunnid, siis, kui esimese koidukiire ilmumisel nägid kõik imet: suur, hiilgav õis, justkui võitmata käsku kuulates, kummutas õiekarika, laskis alla kaunid elevandiluised õielehed ja jäi surnuna rippuma.

Öökuninganna muinasjutt oli lõpul ja Haapsalu elanikud, pagarimeistri öösised võõrad, võtsid igaüks oma tooli ning läksid koju magama.
Allikas: Päewaleht, 1922, 22.jaanuar https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19220122.2.5 ; Lääne Elu, 1993, 6.juuli




Kommentaarid