Otse põhisisu juurde

Anne Metsis „Roman Haavamägi - kuurortlinna kuulus kujur“

Tšaikovski pink, „Jääkaru”, „Päikesekell” – meenutus endisaegade nostalgiast, mille on loonud Roman Haavamägi (1891–1964). Skulptor, kelle Haapsalule elatud aastatesse jagus nii päikest kui ka kõuepilvi.

Roman Haavamägi looming ei piirdu vaid skulptuuridega – kunstnik seisis kogu hingest ka linna heakorra eest, olgu küsimus promenaadi pikenduses või Paralepa ranna korrastamises. Ka põllukividest kaldakindlustused ja lahe kalda dekoratiivsed kaunistused on tema elutöö. Kujuri, kelle sünnist möödus tänavu veebruaris 126 aastat, meelismaterjal oli dolomiit. See sobis hästi kokku puiestike heledate tolmlevate jalutusradadega. Samas oli tal kombeks valida oma monumentidele mõni nurgatagune asupaik, praktiliselt prügimägi, et koht ellu äratada – Ernst Enno mälestussambal ja kuulsal Tšaikovski pingil on just selline sünnilugu.

„Kuigi meest, kes valas pronksi paljud linnaga seotud kultuuritegelased, ei vaata vastu üheltki ausambalt, mäletavad vanemad haapsallased skulptorit ikka liikumas mereäärsetel puiesteedel ja vanalinna tänavail, hall mantel õlgadel, vaid kurgualune nööp kinni,” kirjutas rajoonileht Töörahva Lipp 1970. aastatel. Ja jätkas: „Peas kaela ja kõrvu kattev lendurimüts. Vahel astumas sisse mõnda ametiasutusse, veenmas, selgitamas, kaitsmas kangekaelselt oma tõekspidamisi. Temaga arvestati ja teda austati. Kui ka ettepanekud polnud mõnele ametimehele küllalt arusaadavad, ei juletud vastu vaielda – et mitte näida harimatuna ...”

Oma tööstiili kirjeldas 70 aasta juubelile lähenev skulptor toona nii: „Mulle on vaid tarvis öelda, et seda või teist objekti on sinna või sinna vaja, siis juba mõne sekundi jooksul näen ma puhtakujulise inspiratsiooni alusel selge nägemusliku pildi soovitavast objektist. See kõik toimub vabalt, ilma ühegi pingutuse ja välise vaatluseta. Harilikult olen need nägemuslikud pildid üsna miniatuurselt kiires korras kättesattunud paberitükile üles joonistanud. Kui arhitektuursed proportsioonid ja vormid on sääl juba olemas, on tarvis vaid see joonis täpselt suurendada.” /…/
Allikas: ajakiriElu Lood“, 2017, nr 20, lk 32-34.

Kommentaarid