Otse põhisisu juurde

Ants Juske "Haapsalus seanahka vedamas"

Loodus ei kannata tühja kohta - enam ei toimu Rakvere näitust "Kananahk", nüüd on meil "Seanahk" Haapsalus, mida kureerisid Jaan Toomik ja Erik Alalooga.

Toomiku sentimenti võib mõista, sest kuigi ta sündis Tartus, lõpetas ta keskkooli Haapsalus. 

Kunstnikud ei erine palju teiste kultuuri valdkondade esindajatest. Meil on kujunenud talvine ja suvine kultuurielu. Käib tuuritamine ümber Eesti. Ka kunstnikele on vahelduseks esineda peale pealinna galeriide kusagil mujal ja mis peamine - teha oma projekte vabas õhus. Lisaks on olemas mõiste "koha-spetsiifiline kunst". See tähendab, et kunstnik saab inspiratsiooni konkreetsest keskkonnast ja püüab sellega arvestada. Igal linnal on oma sümbolid ja märgid. Mis esmalt seostub Haapsaluga? Ikka meri, linnusevaremed, haapsalu rätid, Tšaikovski pink, muda ja unikaalne väikelinna puitarhtitektuur. 

Seanahka veeti hilisööni

Näituse avamist tuli oodata sadamakail - kell 19 saabusid sünkroniseeritult Jaan Toomik musta limusiiniga ning Jüri Ojaver ja Aleksei Plutzer merelt jahiga. Toomiku autost kõlas Tšaikovski esimene klaverikontsert. Oleme uhked oma Tšaikovski pingi üle, kuid kui ma seda Odessas rääkisin, siis ütlesid sealsed kolleegid: siin pole ühtegi pinki, kus ta poleks istunud. Avamisel oli ka pooleldi õhku tõetetud merekonteiner, kust kõlas psühhedeelne muusika. Ametlik pealkiri kõlas nii: Neeme Külm - "40 "High Cube" Merekonteinre (Orav, Chuning & The Strap-on Faggots, Ralf Lõoke)". Vürtsi lisas otse meres olev Kirke Kangro skulptuur "Must mees". Kuna lained seda liigutasid, siis mõtlesin, et tegemist on elava skulptuuriga. 

Üks Haapsalu märk taaselustati. Kunagi tegutses mere ääres kuulus Lääne Kaluri kolhoos, mille pärliks oli ka sama kuulus varietee. Nüüd kasutasid ruume video- ja installatsioonikunstnikud. Osa väljapanekut oli paadikuuris (kunagine lao- ja kontorihoone) varietee taga. Seal oli veel üllatusi: esiteks Anna Aua"Jää jumalaga, puberteet", kus ta hobuse seljas oma luuletusi luges, ja leedulanna Vaida Tamoševiciute installatsioon "Nameless" - põrandal olid orgaanilisest materjalist anonüümsed näod. Kust see töö näitusele ilmus, polnud Toomikulgi aimu. Samas oli ka Andrus Lauringsoni "Muda ravila". Paadikuuris ajas sea- ja kananaha ihule Erik Alalooga ja Hans-Günther Locki "Kinemaatiline müsteerium". 

Sündmusi - nii kunstilisi kui ka muusikalisi - jätkus hilisööni. 

Allikas: 03.08.2009, Eesti Päevaleht veebis https://epl.delfi.ee/kultuur/haapsalus-seanahka-vedamas?id=51174730

Kommentaarid