Otse põhisisu juurde


Ants Laikmaa Kas tõesti mina. Kirjad läbi elu. 
Koostaja Vaike Tiik, 2001

lk 302 
Jaan Poska kui kuju-isiksus. Jaan Poska surma puhul.

Mäletan – Poska armastas ammust ajast suviti Haapsalus puhkusel käia. Sinna käis varem teadupärast ka hulk vene suurilma „suuri“. Aga kui Poska oma harilikus valges suveülikonnas, rahuliku mõõdetud sammuga, tarka ja nagu mõtetes rasket pead veidi väärutades üle Suure Promenaadi läks, jäid kõik Haapsalu suvised „suuremad“ ta varju, ta paistis ikka neist „üle“, oli kõige suurem, kõige imponeerivam, oma suursuguse aristokraatliku ilme ning kujuga – see Laiuse kehvast apostellik-õigeusu kiriku köstri pojast võrsunud Eesti kubermangulinna advokaat. /1920/

Lk 340
Laulupidu – kes suudaks küll sellele sõnale vastu panna, ta kõlab nii ilusalt, meeldivalt ja on meil veel ainus, kus vähe suud võid pruukida!
Oli jaanilaupäeva hommik, kui Haapsalu rongile ruttasin.

Lk 342 – 347
Võnnu ja Kirimäe metsasid ei mõõda raudruun kaua, juba vilksatab paremat kätt jälle lagedat ja sealt Haapsalu Uuemõisa hooned, edasi üle Randsalu teretavad üle puie latve ja väikese merelahe Haapsalu lossi kõrged varemed ja linna kirikute tornid. Siis veel mõnisada mürka-mürkat läbi sanglepa ja männimetsa ja rong teeb väikese tiiru ümber kühmaka Haapsalu kirikumõisa põllu ja peatub siis Kiltsi ja Haapsalu linna metsa kõrgete pedajate all madalal merekaldal.
Mu seltsiliste esimene mulje on, et Haapsalus vaksal palju „suurtsugusem“ olla kui Tallinnas. Ja see on võrdlemisi tõsi. Haapsalu vaksalil on peale harilike kabedate ruumide suur rõdualune, kus suvel lahedalt värske mere- ja metsaõhu käes võib istuda. Siia käivadki nähtavasti paljud supelsaksad linnast söömas ehk Paralepast tulles jalgu puhkamas ja suud kastmas.

Õieti sümpaatselt mõjuvad veel mu ühele seltsilisele Haapsalu mereäärsed väikesed majad oma õdusate väikeste aedade ja kabedate käikudega. Uulitsad on puhtad, kuigi mitte tolmuta. Vahest kuulen ajalehtedes kaebust Haapsalu uulitsate pori üle. Küllap sel õigus on, sest Haapsalu linnal pole haigete rahu hoidmiseks kividega prügitatud uulitsaid ja kui vihma tuleb, muutub tolm kergesti mudaks, aga kui seda muda Tallinna alevite mustusega võrrelda, siis on Haapsalu ikka üks puhtam linn meie maal. Tallinna Drewingi, Kompassi ja sadama poolt uulitsad on roojapesad, haisvamad kui Napoli kõrvalisemad koopa-uulitsad, iseäranis südant pööritama ajavad nad laupäeviti ja pühapäeviti, kui monopolipoed kinni on pandud.

Ümber Haapsalu linna ja mitmelt poolt linna sisse punub end meri. Linna majad ja majakesed, aiad ja aiakesed peegelduvad meres, on puhtamad kui mujal, sest neid puhastatakse iga suve hakul võõraste pärast, kes siitlinlasi elatavad. Aga palju, palju-palju on veel Haapsalul teha, enne kui ta´ga täitsa rahul võib olla. Aeg sammub edasi ja nõudmised kasvavad, aga Haapsalul puuduvad eestkätt nõuetekohaselt mehed. Pole seal paranemist enne, kui eesti enamusel ajast mahajäänud sakste ja kadakate asemel edumeelset intelligentsi eesotsas pole. Miks sinna mõni hakkaja eest arst või advokaat ei asu, see ei ole mul arusaadav, kui seal mõni muulane nähtavasti ikka end ära elatada jaksab? Haapsalu on tervisevee linn, sinna oleks eestkätt agarat arsti-tegelast tarvis, kes linna oma järele jaksaks võtta, nii et see jälle vana kuulsuse tagasi võiks saada!

Linna sisse sammudes ei näe mingit pidumärki, lippusid väljas, nagu oli kuulutatud. Alles linna südames hakkab pidu paistma, kui üksikud lauljad või seltsid elavavärvilistes rahvariietes turu ja magistraadi aia poole hakkavad kogunema ja end pidurongiks korraldama. See paik on ka rahva poolt tihedasti piiratud. Lauljate lipud lehvivad. Pidule tulnud kooridest paistavad rahvariietega iseäranis kolm silma – Kullamaa, Lihula ja Hiiu-Kärdla. Riided on ilusad, rõõmsavärvilised. Näen ka auväärseid kujusid, eriti paistab silma üks Kullamaa neiu, teine sealtsamast oma pikkade, kuni jalaõndlateni ulavate lahtiste juustega ja Lihula esindajatest pr. L.T., kes oma jõulise kuju ja priskusega kõigi tähelepanu tõmbab. Lihula neiud ja noorikud lõkendavad oma punastes mütsides, lintides ja seelikutes kui tulimoonid meeste mustendavate vammuste seas. Lääne jõukama nurga ja ilusamate, rikkamate rõivaste esindajaid otsin ma aga pidurongist asjata – Vigala mehi, naisi ja noorikuid. „Vigala mees on viimane“ – algab üks vana rahvalaul. Vigala koorid puudusid ka esimesel Läänemaa laulupeol ehk olgu tal kõige vägevamad, väledamad täkud, kõige kergemalt jooksvad vedruvankrid, isegi hääled ja koorid. Vana Gildemanni ja Eiseni aegu pidi iga Vigala poiss ja tüdruk oskama lauluviise viiulil mängida ja Päärdu poistel olid minu ajal karjas omatehtud, nikerdustega ilustatud viled. Aga „Vigala mees on viimane“ – ei aita seal terve register tuntud nimesid, kelle häll või vanemate häll kord Vigalas on kiikunud: Gildemannid, Eisenid, Kellerid, Lenderid, Teemandid, Treumannid, Raamotid ja kõik nende vene ja saksa värki suurtsugune järeltulijate hulk. Vigala mees on praktiline, ta läheb sinna, kus ta midagi „saab“, Vigala ülikoolijünger läheb akademistide sekka – lugesin kord lehtedest – kui ta sealt midagi „saab“.
Või üllatab ta meid varsti kutsega oma laulupeole?...

Kell 4 peale lõunat algab pidu ilmaliku, ühendatud kooride kontserdiga Lossi aias. Paik on mõnus. Paras-suur labus murumaa, ümberringi puudest, põõsastest piiratud, nende taga kõrged, vanad maalilised müürid, vana kõrge kirik halli ümmarguse, kõrge tömbi torniga. Otse laululava vastas tõuseb maapind muruste müüridena aste-astmelt kuni endise piiskopi lossini, praegu nõndanimetatud „terrassini“. Kui kontserdi vaheajal juhtumisi silmad sinnapoole löön, on need rahvaridadega otsekui kirjude lillepärgadega ehitud – tore, suurepärane vaade!
Nii laituseta aga kui see plats pidu tarvis, ei olnud paraku kõik sellel platsil korraldatud. Niisugusel puhul ei peaks ülepea kindlaid kohtasid olema ja mõnel maal ongi niisugune ilus aade juba läbi viidud: kes varem tuleb või kellele see meeldib, istub ette, kes hiljem tuleb – tahapoole! Aga olgu peale: taheti raha saada, supellinnal rikkaid saksu küll-küll ja arvati nii rohkem saavat, mis mina vastu punnima hakkan? Lunastasin kah kõige parema sooviga pidu heaks esimese rea pileti, aga ei saanud sellega kaugemale kui – teise ritta, vaiade otsa löödud pindadest pingi peale. Tühja ka sellest, aga – minu ees esimene nummerdamata rida on kõrgemate jalgadega toolidega kui minu maa sisse vaiatud pink, ja neil toolidel veel vähemalt vaks maad kõrge laudadest madem all, kuna minu toed pehme rohu sisse vaovad. Vaat´, härrased pidukorraldajad, see on ülekohus, mis tingimata laitust teenib, et seda edaspidi enam ette ei tuleks. Igal pool ilmas seatakse ikka tagumised istmed kõrgemale, et tagumised inimesed esimestest hõlpsalt üle võiksid näha, teie teete ümberpöördult ja mina katsugu eesistujate jalge vahelt läbi vaadata. Teine samasugune viga oli, et need kõrgel põrandal toolid olid, nagu juba ütlesin, nummerdamata, ka nimedeta, nii võis neist igamees, kel kutsekaart taskus, valida, nii kuidas süda kutsus ehk kuidas üks või teine veel vaba oli. 

Ilma kohti määramata kutsekaardid ehk kuidas üks või teine veel vaba oli. Ilma kohti määramata kutsekaardid olid ka ajalehtede esindajatele saadetud ja nendega lasti neid piduplatsile takistamata sisse, vististi ometi mitte, et nad seal kusagile aia- või lasnapuutagusele seisukohale jääksid, mida meie saksa naabrid hea meelega Halunkenplatz´iks /sulide koht/ hüüavad. Nummerdatud kohtasid nad kui arusaajad inimesed võtta ei võinud, kuna neil vist juba peremehed olid või iga silmapilk sinna võisid ilmuda. Loomulik oli siis, et ajakirjanikud ette nummerdamata toolidele asusid, mis ka minule avaramat Aussicht´i väljavaade/ - Haapsalu pidukorraldajad armastasid ka saksa keelt kõnelda – tõotas. Oh, kuidas ma nüüd kahetsesin, et ma varem „Päevalehe“ peatoimetaja lahket pakkumist, lehe esindajana Läänemaa laulupeole minna, vastu ei võtnud! /1913/
Aga ma tegin oma kahetseva otsuse ilma hr. Põldotsata, sest see härra tuli ja tõreles ja tõrjus peenepihaga ajakirjanikud mu eest ära ja leidis neile uued „kohasemad“ kohad taga 3.- 4 reas, kust nad siis (ikkagi ninakad ajalehemehed) vist nii hästi näha, kuulda ega ka nii hästi kirjutada, arvustada ei saanud? Nende asemele toolidele asuvas auvõõrana üks minu Haapsalu sinasõprest sellest ajast, kui ma veel tipust õlut „tegin“ ja kelle keha nüüd nii paks oli, et sellest ka kõige parem Röntgeni aparaat midagi – rein kaarnichts!/mitte midagi/- läbi näha ei lasknud. Kuid nali jäägu naljaks. Ma ei tea, kes ja millega hiljutisel Läänemaa laulupeol aukoha oli ära teeninud, aga üks on selge: kõlvatuks tuleb tunnistada, kui seal külalisteks kutsutud ajakirjanikke vääriliselt kohtadelt tõrjuti tagumistesse ridadesse või neile paari „koerakäpaliste“ kohta taheti soovida! See on haavamine, mis Haapsalu poolt veel pole ära lunastatud, peale mõne üksiku pidutegelase isikliku, eraviisilise vabandussõna! Ja järgmiste pidude puhuks soovitan, et kõigil kutsutud külalistel temale määratud koht ette teada oleks ja kohapeal olgu märgitud, kus on selle, kus teise auvõõra (kui niisugused tarvis peaks olema), kus valitsuse esindaja, kus ajalehtede esindajate jne. isekohad. Nii on haritud mail ja siis ei tule nii inetuid, antieuroopalikke vahejuhtumisi esile, mis mind ja mõnda teist meest viimasel Haapsalu muidu nii viisakal ja mõnusal pidul haavas ja halvasti meelde jäi.

Ilmaliku kontserdi – nagu seda juba varem teatatud – avas linnapea von Krusenstiern lühikese venekeelse kõnega lauljatele, mida eesti keelde ei tõlgitud. Esimene muusikapala oli Haapsalu puhkpilliorkestrilt, kes ainsana maakonna laulupeost osa võttis. Siis järgnesid vaheldumisi ühendatud sega- ja meeskooride, viimaks kõigi kooride ühislaul. Mis ettekannetesse puutub, siis võis ühendatud segakooridega kohati üsna rahul olla, niisama kõigi ühendatud kooridega, kuna ühendatud meeskooride laul kriitika alla langes ja ma pean imestust avaldama, kuidas noos kunstnik (kooride juhataja Peterburi konservatooriumi õpilane Kreek) niisuguse ettekande vastusute enda peale võis võtta. Niisugust imestust ei avalda ma üksi hr. Kreeki kohta, vaid suuremalt jaolt ka Tallinna kunstnikkude-koorijuhtide kohta. Hiljutiselt „Eesti helide kontserdilt“ Tallinnas Kanuti saalis pidin ma sellepärast enne kontserdi lõppu põgenema. Mis aga siin hr. Kreek meestekooriga eksis, tasus ta mitmevõrra Lossi kiriku vaimulikul kontserdil „Kungla“ segakooriga. Ma pole mujal Eestis (Tallinn ühes arvatud) hiljem nii ümmarguselt tahutud ja kokku koolitatud häältega segakoorilaulu kuulnudki. Sellest kiitusest annab hr. Kreek vististi hea meelega hea osa ära „Kungla“ koori kokkuhoidja ja kasvatajale hr. A. Tambergile. Ainus asi, mis siin kontserdil aga tüütas, oli liiga pikk eeskava liiga pikkade sarnaste paladega. Võtab lauljate ja kuulajate hoo ära, kui nähakse, kuidas inimesed ükshaaval kirikust hakkavad välja pugema.
Väga huvitav ja armas seevastu oli, kuidas maakooride mõned liikmed erilise huvi ja tähelepanuga linna edenenud laulu, iseäranis neiu Väljaotsa soololaulu kuulasid. Väga kahju, et niisugustele pidudele meie kõige paremaid kunstijõudusid pole koondatud. Neist oli mõnigi valmis ilma ettevõtjatele suuri kulusid tegemata pidule kaasa aitama ja selle taset jõudu mööda tõstma.

Pidu viimse osana (oodatud kõned olid kõik ära keelatud) etendati ranna ääres „Kurhausi“ lahedas saalis näitemängu „Hasemanni tütred“. Asjaarmastajate kohta andeks peab siin tingimata noorikut Kreeki nimetama, kes mu tähelepanu juba kirikukontserdil juhtiva jõuna köitis. Niisamuti paistis see noorproua ka pidu viimasel järgul, tantsupõrandal, oma meeldivate liigutustega teiste seast välja. Aga ka teised polnud halvad. Tallinna härrad, kes siinse väikese linna publiku seas esimest korda viibisid, avaldasid korduvalt headmeelt selle üle, kui nägusad on siit noored ja maitsekalt riides. Pidu korraldus oli ka ladus, näitemängu ja tantsu vaheaegadel käis rahvas väljas mere ääres ilusas ööõhus end jahutamas. Polnud seal ustel mingit kurja kontrolli, et piletita isikuid sisse ei tikuks, niisama pani ja võttis igamees ise oma üleriided garderoobist. Kõik lihtsalt, loomulikult, koduselt, nagu ühe intiimse ja suure lõbusa perekonna liikmed või külalised. Ma ei tantsinud (seda tegid mu seltsilised kolme-nelja võrra), aga ma ei täidnud ka enne pidu lõppu (pärast kella kolme hommikul) nii meeldivast, kaunist seltskonnast lahkuda. Siis oli Läänemaa teise laulupeo lõpp – elagu kolmas Läänemaa laulupidu!

Lk 381 – 383
Mida tegema peaksime? Sõna meie maa ilu ja iseärasuste hoideks /… lk 379/

Seal on näiteks meie kuulsamaist – Haapsalu. Vanasti oli see paik, kuhu kõige kaugemalt rahu- ning terviseotsijad tulid – Peterburist, Moskvast, takka Kaukaasiastki. Tsaar Aleksander III viibis siin troonipärijana koos oma õukonnaga ja nende tõttu mõni teine aristokraat. See kõik mõjus korrale ja puhtusele.

Oli käsk ja selle järele osati korda hoida. Ühtki rohulible ei tohtinud tänaval kasvada, üksikult nokitseti neid kivide vahelt (nägin lapsepõlves). Igal kevadel oli suur ettevalmistus „võõraste“ vastuvõtuks. Tapetseeriti tube, värviti maju, valgendati (lubjati) korstnaid ja majade alusmüüre. Haapsalu oli see kabe ja ilus, ta nimi võeti romaanidesse, liideti salmikutesse – see puhtama, pehmema õhuga, ilusamate värvielevustega rannapaik meie maal.

Venelased – enamlaste vägi laastas selle ilusa koha. Majadest kadusid uksed ja aknad, aedade ümbert plangud, kooriti isegi majaseinad katvatest laudadest; reostati, hävitati puiestikud, mustusest haises ilus „Suur promenaad“, nii et südant pööritamata sealt mööda ei saanud. Siis tulid „saksad“ (Saksa okupatsioon), see parandas vähe. Siis astus asemele Eesti ise – see paljaksriisutu, kes nüüd kõigest rikutust jälle uue ilusa pidi üles ehitama. Seda rikutut on nii palju ja tegijaid, tahtjaid, oskajaid nii vähe, et ei tea, kust peale hakata. Pole õppinud veel peremeesteks, pole küllalt tarviduse tunnet, et nõuda, mida maksab nõuda, teha nii, kuidas aeg ja asi nõuab. – Et ilus oleks, korras oleks – see rahustab, on auväärt, kutsub juurde ja pakub mõnu. Ilma selleta ei lähe edasi, langeb koht, kõduneb temas elu. Ei kasva, ei lähe õitsele, mida ometigi ihaldatakse. Ma näen (ehkki on veidi paranema hakanud), kuidas tänavad ja paigad on vahel koristamata. Kui Kuursaalis on pidu, ehitakse see kase- või muude okstega, sinna tassitakse promenaadilt muusikapaviljoni eest kõik pingid. Sinna nad jäävad, kuni publik nad ükshaaval aegapidi ära veab. Kaseoksad ripendavad uste kõrval ja seintel, kuni nad päikesest punaseks kõrbevad ja tuulest ning laste kätest lahti kistuna veel mitu aega Kuursaali ees platsil või lähedal inimeste jalus vedelevad. Vististi on Haapsalus mingi organisatsioon olemas, kelle võim või mõju siia peaks ulatuma, aga ta ei näe, ei tunne, mis siin võõrastele valu teeb; tema arust on siin küll-küll korras, ta nõuded puhtusele ja korrale veel pole arenenud nii kaugele, et valust aru saada. Ja käsku, mis enne oli ja mida kardeti, ei ole kah! Käsk, mõjuv organisatsioon peab väljastpoolt kasvama ja sundima hakkama. Vaadake ometi kord nn. Nikolai-pargi poole, „Suure promenaadi“ otsa! Seal on külgepidi vastu „Vene kirikut“ väike aed, kus varem suvitajad - lapsed võimlemisharjutusi tegid. Selle aia plank on ka vist venelastest ära lõhutud. Nüüd on uus tehtud, risti-rästi vanadest mädanenud sõnnikutest laudadest ja tömpidest kokku löödud – häbi vaadata kuulsa supelasutuse elavamal, silmapaistvamal kohal. Aga keegi kohalikest ei näe, ei korista siit ära, ei näe seda inetust, ei tunne tungi parema järele.

Ma võtsin seepärast Haapsalu näiteks, et ta on mul kõige lähemal ja armas, aga ka teistes pole vähem pahesid, niipalju kui neid on vaadelnud ülevalt Jõesuust alla. Igal pool on kaebajaid – võõraid kui ka üksikuid kohalikke, kuid nende kaebed ei aita, kui nad kokku ei astu, ühinguid ei loo, mille jõud oleks üle maa või kitsamalt meie maa ilu ja iseärasusis, haruldusi hoida, ka meie suvitus- ja supluspaiku puhastada ning paremasse korda viia. Niisuguste seltside, ühingute asutamiseks olgu eelpool öeldud read. Olime seni võõraste vangis – vastutas võõras, nüüd peame ise vastutama, ise looma, ise hoidma. Ehitame või lõhume – elame või sureme. Taeblas, 15.august 1921.

Kommentaarid