Otse põhisisu juurde

Sigrid Rausing "Kõik on suurepärane: mälestusi Eesti kolhoosist"

Eessõna

/.../ Pürksi keskuse moodustas üksainus tolmune väljak, mida ilmestasid kool, kus ma pidin inglise keele õpetajana tööle hakkama, kulturimaja ja kaugemas nurgas vanad töökojad. Kultuurimaja taga oli niinimetatud Gorbyland, keldribaar, mis oli oma nime saanud Mihhail Gorbatšovi järgi, kelle püüdlusi Nõukogude riigis üha süvenevat alkoholismi ohjeldada oli parimal juhul naljana võetud. /.../ Laial madalal aknalaual istus rahulikus üksmeeles kamp joodikuid ja jõi. Õhkkond oli vaikne, peaaegu uinutav. 

Ülejäänud külad poolsaarel- kobarad porisevõitu ja hallide rookatustega puumaju, millele mõnikord oli kehvadest tellistest müürijuppe toeks laotud - olid nagu kõik teised tolleaegsed külad Nõukogude Liidus: unustusse jäänud ja vaikselt vaesusse vajunud paigad. /.../ Vaesed ja vanad - inimesed, kes võinuks iseseisvuse üle õnnelikud olla, aga kellele erastamine tõi üksnes kahju - olid hämmingus. Nad on mul praegugi silme ees, need tühja pilgu ja mustuvate hammastega mehed ja naised, kes, vanad kingad paberit täis topitud, Haapsalu uues supermarketis aeglaselt jalgu lohistades ringi liikusid. Nõukogude Liidu lagunemise järgse Eesti uju-või upu-kasinud mõjus laastavalt. /.../ 

lk 16-17

Uus reaalsus

/.../ Septembris saabus ühel päeval poolsaarele Rootsi perekond, kelle punane Volvo oli otsast otsani IBMi arvuteid täis. Neil on õnnestunud veenda Rootsi IBMi, et nad kingiksid sealsele kogukonnale kaheksa vanemat mudelit. /.../ 

/.../ Maamõõtja askeldas abitult arvuti kallal ja teatas lõpuks, et kutsub Haapsalu maa-ametist, kus sel ajal arvutid juba kasutusel olid, kellegi appi. Mina aga mõtlesin, mis nendest arvutitest saab. Rootslased muretsesid, et need satuksid õigetesse kätesse, ja pakkusid siis üht arvutit mulle, mis ei olnudki väga üllatav, kuigi selleks ei olnud need päris kindlasti mõeldud. /.../

lk 78-79

Talv

/.../ Mu korter asus inglise keele õpetaja Alari ja ta naise Heli korteri vastas ning saime peagi sõpradeks. Nad võtsid mu Haapsallu poereisile kaasa. Sõitsime suure tuisuga üle jää, libisedes läbi selle lõputu valevuse veidra tundega, et meie all loksub viie meetri sügavune vesi, ning kartes, et võime kahe silma vahele jätta kindlate vahemaade tagant jäässe löödud teibad, millega üle mere viiv tee oli märgistatud. Aga kohale me jõudsime ja läksime uude väikesesse supermarketisse, kus nad ostsid viimase paki maisihelbeid ja meile kõigile jäätise, mida me siis kesk lumetormi sõime. 

Nüüd, kus ma elasin omaette ja ise endale süüa ostsin, hakkasin hindadele rohkem tähelepanu pöörama. Pakk maisihelbeid maksis umbes sama palju kui õpetaja viie tunni eest palka sai - Alari jaoks oli see terve päeva palk. Enne 1992. aasta rahareformi, kui ainsaks seaduslikuks maksevahendiks sai Eesti kroon, jagunes majandus ida- ja läänetsooniks. /.../ 

lk 159

Allikas: Rausing, Sigrig "Kõik on suurepärane: mälestusi Eesti kolhoosist" Tallinn, 2014

Autorist: Sigrid Rausing on Rootsis sündinud sotsiaalantropoloog, filantroop ja kirjastaja.

Kommentaarid