Otse põhisisu juurde


Elin Toona „Lotukata“, Lund, 1969

Lk 21 – 22
Siin pööningul on ka lava. Päris lava, nagu teatris, ja ma käin siin vahel etendust andmas „väiksele rahvale“, kes minuga juba Eestist kaasa tuli. Ma leidsin nad Haapsalust aiast, mäerõika juurte alt. Me alguses üldse läbi ei saanud, sest nad oli väga sõnakuulmatud ja vallatud. Pidin nendele vett peale viskama, nii et nende hooned peaaegu ära lagunesid, enne kui külavanem minu juurde tuli ja andeks palus. Mul oli siis kole kahju, et ma nende maju olin nii lõhkunud, ja asusin kohe tööle uusi ehitama. Seekord kividest, pilbastest ja okstest. Ma soovitasin, et nad kuhugi mujale koliksid, näiteks puukuuri taha, sest Mämma ja tädi Alma (Tätä) käisid iga päev mäerõika juuri lõikamas ja ma kartsin, et nad kogemata külale peale astuvad, Ristisin nad „väikeseks rahvaks“, sest nad näevad välja täpselt nagu meie. On ainult väiksemad, umbes pöidlapikkused. Kui me põgenesime ja ühtegi mänguasja kaasa ei tohtinud tuua peale ühe nuku, tulid nad meiega kaasa ja elavad nüüd siinsamas pööningul õlgade sees.

Lk 24 – 25
Kui Tätä Haapsalus klaverit mängis, ja ta mängis palju, sest ta ütles, et „muusika on tema elu“, istusime Mämmaga verandal ja joonistasime, või luges ta mulle raamatutest midagi. Kord ühest india printsist, kellest sai Buddha, kord jälle vanadest Egiptuse kuningatest, kellede jaoks pidi võtma erilisi asendeid ja hingama sügavalt päikese poole. Mämmäle oli „vaimne elu“ väga tähtis ja ta rõhutas seda alati.
Täta oli Mämma õde ja meie elasime koos tillukeses majas merekaldal. Aias kasvasid suured vanas puud, millede lehed värisesid isegi siis, kui tuul ei puhunud. Istusime tihti köögiaknal ja vaatasime mere poole. Mämma, mina ja Tondu. Tondu oli minu kass. Ja luuletasime koos, Tondu ja mina, ja Mämmä aitas meil luuletusi kirja panna. Mina luuletasin puudest ja kärbsest, kes läks metsa tuhande silmaga. Tondu luuletas peamiselt lindudest. Kui suur, kollane kuu tõusis, ronis Tondu puukuuri katusele ja luuletas seal kaladest, tagapõhjaks kuu, nagu istuks ta kuu sees. Tundide kaupa vaatas ta seal merele. Ma olin kindel, et ka Tondu teadis „vaimse elu“ tähtsust./…/
Autorist: Eesti kirjanik Elin-Kai Toona Gottschalk, sünd. 12.07.1937.a. Tallinnas. Veetis lapsepõlve vanaema juures Haapsalus. Luuletaja Ernst Enno lapselaps.


Kommentaarid