Otse põhisisu juurde

Ferdinand Johann Wiedemann
MÄLESTUSI MINU ELUST

Teateid ja ülestähendusi minu sugulaste kohta, kogutud St. Peterburis 1858. aastast alates
Kirjastus „Ilmamaa“, 2014

XII peatükk, lk 167
Ma sündisin 18.märtsil 1805 Haapsalu Rüütli tänav nr.50 asunud vanas Karstensi majas, mille mu isa oli päranduseks saanud. Olin isa teise abielu teine laps, enne mind sündisid kaks õde – poolõde Amalie ja lihane õde Therese. Viimane oli minust kaks aastat vanem ning temast sai minu esimene mängukaaslane.

Lk 171 - 172
Huvitavat vaatepilti pakkus mulle suure kolmemastilise laeva ehitamine Bürgermeistri holmil. Selleks telliti Soomest kohale rootslasest laevaehitusmeister Wieckmann, kes elas meie juures ülemisel korrusel. Minu isa järgis aga põhimõtet, et peremehe silm ajab karja rammu ning käis ikka laevaehituse juures, kui tal aega oli. Minul oli alati vaba aega ja nii läksin ma heal meelel ehitusplatsile kaasa. See asus kase versta kaugusel ja sinna oli hõlbus jalgsi minna, sest saar oli tammi abil maismaaga ühendatud. See tamm on praegugi alles, aga neist kahest sillast, mis isa merre laskis ehitada, on järel vaid vähesed jäänused. Sellal kui isa ehitust jälgis, käisin mina rannas ringi, ujutasin männikoorest voolitud laevukesi, korjasin oma kogu jaoks ilusaid kive ja kivistisi. Ent ka ehitajaid oli päris huvitav ja õpetlik jälgida, seal oli palju küsida ja kõrva taha panna. Seal oli sepikoda ja oli ka väike suvemajake. Laev lasti ellingutelt merre novembris 1812, kui ma polnud veel kaheksa-aastanegi. Pealtvaatajaid oli palju, muidugi olin minagi kohal, ehkki ma kuigi palju ei näinud. Asi kippus venima, hakkas juba hämarduma, pealegi kiskus ilm külmaks ja tõusis tubli torm, nii et mina istusin kogu aeg mainitud majakeses ning olin rõõmus, kui jõudsin jälle koju sooja tuppa.

Lk 175
Pärast pastor Strobeli surma ostis mu isa tema aia Kastinina (Kaisersort) linnaosas. Meile, lastele, meeldis see väga. Strobel oli olnud suur aiasõber ja kuigi tema aed polnudki eriti suur, leidus seal palju lilli, viljapuid ja marjapõõsaid. Aedviljadest kasvas seal spargel, mis oli meile, lastele, samuti uus ja huvitav. Teistel peenardel kasvatas ema peamiselt herneid. Väike osa aiast oli metsistunud, hiljem tegi isa sinna juurde veel mõned maasikapeenrad. Kõige kenam oli aga see, et me suvitasime seal aastaid ja talvekorterist sinnasõit oli meile, lastele, alati pidu. Lisaks väikesele neljatoalisele talupoja ehitatud majale oli seal ka Strobeli ehitatud suvemaja kahe toa ja köögiga alumisel korrusel, ülakorruse keskel veel üks tuba koos rõduga, ühel küljel pööninguruum ja teisel „telk“, s.t. samasugune pööninguruum, mis telgisarnaselt oli kaetud linase riidega. Hiljem lõi isa selle majaosa laudadega kinni, nii et moodustus toake, minu pärastine magamistuba. Isa magamistoaks sai ülakorruse keskmine tuba. Aias leidus mitmesuguseid kujukesi, mis olid valmistatud puust, savist ja isegi kipsist (Hercules ja Veenus), mis oli meie, laste meelest väga ilusad, ehkki juba sedavõrd lagunenud, et need tuli minema visata, v.a. Hercules, kes paigutati „võpsiku“ keskele platsikesele. Kahest küljest ulatus aia lähedale meri, kus ma võisin oma laevu ujutada. Isa ehitas mere äärde supelmaja, just sinna, kus praegu asub Bergfeldti supelasutus. Seda supelmaja kasutasid peamiselt ema ja õed, mina käisin isaga peamiselt teises supelmajas, mis asus „kroonuaida“ juures sadama poole viiva tee ääres vastu Noarootsit. Praegu on see koht eravalduses.

Lk 181 – 182
1815. a. kolisime senisest suuremast majast vastas asuvasse väiksemasse majja, mis varem oli kuulunud Rosele ja mille isa laskis veidi ümber ehitada. Trepikoda pikendati maja keskelt kuni lõpuni välja ja nüüd ühendas see varem eraldi asetsenud sahvrit korteriga. Trepikoda jätkuna ehitati lisaks kirjutustuba, mis ulatus hoovis kuni kaevuni, mis asus nüüd otse akna all. Korter sai seeläbi üsna ruumikas ja mugav, ainult köök oli kitsuke. Nagu tookord sageli, oli sealgi vaid lahtine kolle mantelkorstna all. Selles majas elasin koolipõlves kaks aastat. Viimane kooliaasta möödus kolmandas, varem Constantin Ungern Strenberile kuulunud majas, mille isa oli omandanud paari aasta eest; enne meie sissekolimist oli see osalt välja üüritud. Suurde majja kolis nüüd mu onu, pärast seda kui ta oma ärist loobus ja Vee tänaval asunud maja maha müüs.
Selles kunagises Ungerni majas oli üks huvitav vana salalukuga kapp. Luku ees olnud võtit võis keerata ükskõik kumba pidi nii palju kui tahad, aga lukku lahti ei saanud. Juhtumisi õnnestus emal keerata võtit vajalikul viisil ja lukk avanes, aga selle uuesti kinni- või lahtikeeramiseks tuli ometi lukksepa käest nõu küsida. Kapis leidus mitmesuguseid asju, mis ilmselt olid kuulunud vanale kammerhärrale Ungernile ja seisnud seal luku taga juba palju aastaid: kolmnurkne kübar, tass, paberikäärid, plateeritud kirjutuslauagarnituur, portselanist tindipott. Peale kübar kasutati meie peres neid esemeid veel kaua. Majataguses aias oli kahekorruseline suvemaja, mille isa laskis viia meie Kastinina aeda. Seal oli „võsanurgas“ väike künas, millelt võis üle plangu ümbrust vaadata. Sinna laskis isa ehitada kivist soklikorruse, mille peale toodi linna suvemaja, nii et nüüd oli siin kolmekorruseline avarate vaadetega villa, mille alumist korrust kasutati pesuköögina.

Lk 185 – 186
Tallinna toomkooli õppima läinud Adolf Dückeriga olin veel pikka aega kirjavahetuses, hiljem õppisime koos Tartu ülikoolis. Leonhard Ungern ja tema vanem vend Adolf oli õppinud Tallinna Toomkoolis, temaga mängisin ma malet.
Omapärasel kombel kohtusin ma Adolfit hulk aastaid hiljem 1874. a. Haapsalus, kus tal on mitu maja, mida ta suvitajatele välja üürib. Talvel elab ta Tallinnas. Läksin Haapsalu koos ühega nõbudest, kes tahtis seal suvitada. Peatusime rannasalongis. Järgmisel hommikul läksin ühele tuttavale külla ja tagasiteel nägin ühe maja aknal kuulutust, millest pakuti üürikorterit. Mõtlesin, et aitan nõokesel korterit leida ja läksin kõrval asuvasse suurde majja peremeest otsima. Leidsin eest vana mehe, kes tundus mulle kuidagi tuttav, ning ma küsisin temalt korteri üürihinna kohta. Ta ütles, et seda tuba ta mulle ei soovita, sest tal on teises majas välja pakkuda parem tuba 25 rubla eest. Viimaks küsis ta minu nime. Ütlesin, et olen Widemann. Tema küsis õhinal, et kas ma olen Ferdinand Wiedemanni vend. Vastasin, et see olen mina ise. Siis embas ja suudles ta mind rõõmsalt, tutvustas ka ennast ja ütles, et annab korteri nõole 40% odavamalt; ja tõesti, nõbu saigi toa 15 rubla eest. Juhtumisi saabus sinna juba ka nõbu ise, selsamal põhjusel nagu minagi. Pidin nüüd oma asjad otsekohe salongimajast ära tooma. Koolivend andis oma majas mulle eraldi sissepääsuga toas; nendeks mõneks päevaks, mis ma tookord Haapsalus veetsin, olin ma tema külaliseks, ta võõrustas mind väga lahkelt ja armastusväärselt.
Haapsalus olid minu koolivennad veel Carl v. Ungerni pojad Pürksist, minu nõbu Alexander Frischmanniga sooritasin ühel talvepäeval oma esimese ja viimase jahiretke Paralepa metsa, koos tema ja onuga käisin esimest ja viimast korda ratsutamas.

Lk 219 – 221
Suve- ja jõuluvaheaegadel käisin alati vanemaid vaatamas, esimest korda suvel 1824 Voigiti suurel plaanvankril koos mitme tudengiga, kelle hulgas oli kord  ka Faechlmann, teinekord meditsiinitudeng Küsel Haapsalust, üldiselt aga reisisin üksi. Haapsalus elati tookord väga vilgast seltsielu.  Talvel korraldati nimekate perekondade eestvõttel tantsuõhtuid ja muid üritusi, rannahooaeg muutus iga suvega järjest menukamaks. Esimese rannahoone ehitas tollidirektor Bock, esimesteks suvitajateks olid tema tuttavad, kes osalt elasidki tema juures. Mina õppisin siis veel gümnaasiumis. Järjest enam rahvast hakkas Haapsalus käima pärast seda, kui sinna kolis doktor Hunnius, praeguse Hunniuse isa. Ehitati järjest uusi rannahooneid, järjest rohkem kortereid külaliste majutamiseks, nendelt saadav raha kujunes paljude perede jaoks peamiseks sissetulekuallikaks. Esialgu supeldi ainult meres, iseäranis hästi mõjusid raviprotseduurid reuma ja närvihaiguste ravimisel. Esimese sooja vesiravila ehitas Brasche, praegune omanik Bergfeldt on seda kõrvasti laiendanud. Mudaravi, mis praegu külalisi kõige rohkem Haapsallu tõmbab, võeti kasutusele alles hiljem. Järjest suurenev külaliste hulk tingis vajaduse ka nende meelt lahutada. Uuemõisa omanik von Gernet ehitas kunagi Braschele kuulunud aeda lihtsa, ent ruumika tantsusaali, kus anti ka kontserte. Ühte varem ehitatud kõrvalmajja tehti restoran, aias käidi jalutamas ja teed joomas. Ametisse valiti nõndanimetatud supelpealik, kelleks hulk aastaid oli postiülem Knorring ja kelle tööga jäid kõik rahule.
Muusika oli veidi lihtsakoeline, seda esitas Haapsalu väike linnaorkester. Kauni mereäärse rannapromenaadi ehitamisega oli algust teinud juba Hunnius, kes käskis majaomanikel loovutada linnale osa üüritulust linna kaunistamiseks. Tema poeg laskis hiljem lossivaremete juurde puid istutada ja rajas pargi. Gerneti salongi kohta võib naljaga pooleks öelda, et kui väljas kõvasti sadas, siis sees tantsiti vihmavarjudega. Nüüdseks on see hoone lammutatud ning sinna on ehitatud suure aiaga kivimaja, kus on table d hõte (söökla), piljardiruum, tantsusaal ja elutoad. Selle kõrval turuplatsi ääres asub suur võõrastemaja söögisaali ja aiaga. Sealt viib puiestik kahe supelasutuse juurde, milles võetakse mudavanne ja soolavanne. Kaunil varjurikkal rannapromenaadil on muusikapaviljon, kus esineb suurema koosseisuga orkester; seal on ka lugemistuba, joogisaal ja avar katusealune vihmase ilma puhuks. Paljudele tänavatele on ehitatud ilusaid uusi maju, hiljuti rajati linnakese väheste jõududega suurejooneline allee, aga kas rannahooaeg minu koolipõlvega võrreldes seetõttu nüüd rõõmsam on, seda ei oska ma öelda.
Igal suvel korraldati vaeste abistamiseks vähemalt üks heategevuskontsert. Muusikalise tuumiku moodustas meie pere, vahel lõid kaasa ka sissesõitnud külalised. Minu vend, kes varsti ülikooli läks, õppis siis veel gümnaasiumis. Ta mängis üsna hästi flööti, me esitasime heategevuskontserdil nii mõnegi pala. Paaril aastal käis Haapsalus suvitamas ka eespool mainitud luuletaja ja kunstnik Alexander Ungern-Sternberg, kellega me suhtlesime tihedalt, lugesime koos, käisime Carlblomi juures Noarootsis, tegime muusikat, laulsime neljahäälseid laule ja elasime muidu mõnusalt; kuna vastaskaldalt jäi pastoraati kuus versta, siis selle maa käisime jalgsi maha, poolel teel saime Pürksis puhata. Seega ei pidanud me hobuseid vastu tellima ning me võitsime teekonna ette võtta täiesti omaette, siis kui ise tahtsime. Haapsalus käisime tihti läbi ka Neusiga; tema noor elurõõmus proua armastas samuti seltskonda. Sel suvel maalis Ungern mu venda ja mind, aga ma ei tea, mis piltidest sai; ´üks hilisemast ajast pärit pooleli jäänud akvarell minu vennast on mul praegugi alles.
Esimesel suvel 1824 elasid mu vanemad veel endises Ungerni majas Karja tänaval, hiljem müüdi see dr.Hunniusele ja vanemad kolisid suveks eelmisesse majja Rüütli tänavale, talveks teise majja, sellal kui onu elas „häärberis“. Kuna eelmine, Strobeli aed oli samuti maha müüdud, siis suure aiasõbrana ( ehkki ta ise puuvilju peaaegu ei söönud) rajas minu isa teise (väiksema) maja juurde uue aia; selleks lammutati vana lagunenud veiniait ja kõrvalhooned ning tänav sai laiemaks. Noored õuna- ja pirnipuud ei andnud esialgu erilist saaki, küll aga ploomipuud, maasikad, vaarikad ja tikrid.
Harilikult käisin Haapsalus igal aastal kaks korda, peale selle veel paar korda plaaniväliselt.

Lk 383 - 384
Põhjalikumalt olen selle kohta kirjutanud oma 1880. a. märkeraamatus. 28.juunil sõitsin Paldiskisse, kus läksin „Leanderi“ pardale ja saabusin õhtul pärast imeilusat merereisi Haapsallu. Randumissillal tervitas mind doktor Hirschi proua, kes oli nii lahte, et viis mind oma vankriga linna. Haapsalus kohtasin seekord jälle Maximowiczi peret, härra Maximowicz ise saabus veidi pärast mind, 7.juulil. Haapsalus seadsin ennast jälle sisse Marienasylis ning külastasin juba esimesel õhtul Maximowiczi peret. Mu vana koolivend Brasche oli samuti jälle Haapsalus ja elas päris lähedal; sel aastal nägin teda viimast korda. Haapsallu oli tulnud ka troonipärija koos perega, nägin teda korra ja sain alles hiljem teada, et see oli tema.

Lk 413
Teisel suvistepühal sõitsin aurikul „Constantin“ Haapsallu, kus pidin vanne võtma ja Vichy vett jooma. Johanna Ackermann oli hankinud mulle korteri oma õe Martesonni juures. Ravikuurile pandud lootused täitusid siiski vaid osaliselt, küllap ka külmade vannide ja ebasoodsate ilmade tõttu. Mina elasin õige vaikselt ja tagasihoidlikult. Töö seisnes mari keele sõnaraamatu käsikirja puhtaks kirjutamises, mida jätkasin Tallinnas, kuid ei saanud seda sealgi lõpule viidud. Õhtuid veetsin peamiselt Martesonni juures, kus elas ka tädi Ackermann. Tuttavatest, kellele ma eelmisel aastal paar korda külas käisin, leidsin eest kaks, kes hakkasid ära sõitma. Pierson pidi järgmisel päeval Haapsalust lahkuma ja Liibavisse minema. Teine tuttav oli Rinne, kes kavatses suve veeta oma hiljaaegu leseks jäänud poja juures. See-eest külastasin paar korda proua Gernetit (sünd. Krehmer), saamata siiski tuttavaks oma mehega, kes mõlemal korral oli kodust ära sõitnud. Kodus oli mulle väga meeldivaks tegevuseks õpetada väikesele nutikale õetütrele Anna M.-ile iga päev tund aega itaalia keelt. Veidi enne Haapsalust lahkumist sain kurva teate, et mu hea vana tädi Ackermann on surnud. Juba saabudes leidsin ma ta eest üsna otsajäänuna, varsti läks tal tervis paremaks, siis aga jälle halvemaks, ööl vastu 23.juunit ta suri. 25.juunil oli ärasaatmine kodunt ja kalmistu kabelist. Pärast seda pandi puusärk suurde kasti ja saadeti Tallinna, kaks tütart läksid järgmisel päeval matusele Kopli surnuaiale. Üks tütardest, Johanna, kolis pärast seda Peterburgi oma sugulase Hinze (sünd. Säfftigen) juurde.

Kommentaarid