Otse põhisisu juurde

Haapsalu patisakstest
Vaadake, kahesuguseid suvitajaid on olemas. Nii nagu karakter ja iseloom. Ja kasvatus kah.
Ühed, kes arvestavad suvituskoha väärtust rannasalongi eeskavade või conferencier näolapi järele ja arvavad oma reumat võivat arstida fiveo’clockil ja pälvituvad kohviklaasi vastuhelgist. Neil pole iialgi vaba aega, sest suurem osa päevast kulub riiete ümbervahetamisele ja ülejäänud ajanatuke kaob nagu iseenesest ballidele ja karnevalidele. Teised aga pistavad põuetasku ujumispüksid, löövad portfelli hambaharja ja mõne armastusromaani ning sõmerdamiseks tarvisminevad asjad ongi koos. Morsi asemel eelistavad nad rüübata soolast merevett ja mürtsuva jazzi asemel kuulata lindude vaikset sillerdust.
Ja needsamad teise kategooria inimesed tulevadki Haapsalusse. Sellepärast pead enne õige sisse elama, kui sul avaneb võimalus mõne suurusega kohata. Enamasti hiilivad nad mööda vaikseid puiesteid või kaovad terveks päevaks metsa alla, kus püüavad elustada juba unustuse hõlma vajunud Tarzani lugusid. Meil on jäänud mingisugune väärarvamine, et nagu oleks mürgeldamine või prassimine boheemlaskonna teiseks ametiks. Nüüd selgub hoopis, et väga suur hulk meie kunstirahvast on valinud oma suveresidentsiks just vaikse ja tagasihoidliku Haapsalu.
Et Friedebert Tuglas siin suvitab, näitab ainult patisakste nimekiri. Näha saab teda väga harva. /…/ parnassilt tuleb maa peale ainult selleks, et teha väikese jalutuskäigu Aafrika kallastel. Püüab värskendada mõningate aastate eest tehtud Aafrika reisimuljeid, olgugi, et taimekasv on siin väga kodumaaline ja lõvide möirgamise asemel saevad ainult tirtsud rohustikus. /…/
Vahest võib näha siin ka maestro Hans Laipmani liikumas. Ikka püstipäi ja tikksirge kõnnakuga ning väikene muie suunurgis, nii võib kohata seda nooruslikku kunsti vanaisa.
Aga ka pahane oskab ta olla.
Ja kurjustadagi. See on siis, kui keegi julgeb ta eestimeelsust haavata. See avaldus alles mõned nädalad tagasi, muusikal. Laipman istub teiste pealtkuulajate hulgas ja on andnud täiesti muusika võludele. Aga just tema ees istuvad kolm vesise näoga saksa Gretcheni ja lagistavad vahetpidamatu naeru. Ja nähtavasti päris meelega, sest Haapsalu kadaka arvates ei ole Eestis midagi, millele maksaks tähelepanu kinkida.
Neile heidetakse pahaseid pilke, püütakse igatpidi märku anda, et niisugune asi ei sobi. Aga se ei aita midagi.
Siis lõpeb Laipmani kannatus ja põrutab: „Tüdrukud, kui teie ei oska end korralikult ülal pidada, siis minge minema ja kohe!“ Ning ütles seda nende emakeeles. Et mõjuvam oleks. / …/
Hiljuti saabus siia ka Tallinna teatripubliku lemmik Milvi Laid ja jäi peatuma linna supelasutusse. Ainult mõneks nädalaks küll. Aga Haapsalu meespere lõi kihama sellegipoolest. Ja kangemad meessoo esindajad otsivad igasuguseid võimalusi, et kohata kuidagi selle noore tähega. Või näoga eemalt ta varjugi. / …/

Allikas: Waba Maa, 1932, 18.august, lk 2 (karikatuuridega) https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=wabamaa19320818.1.2
 Lääne Elu 2001, 24.märts, lk 10

Kommentaarid