Otse põhisisu juurde

Katkend kooliõpetaja August Tarendi 
mälestustest „Esimesed lennukatsed 1900.a“.

/…/ Ja siis liikusimegi mere äärde välja, jalutasime piki mere kallast, kuni nägime sääl suurt, pruuniks värvitud sammastele toetuvat pikakatuselist ehitust, millel puudusid seinad ja oligi ainult üleval see katus, sammaste ülemises osas olevate helepruuniks värvitud puust ilustustega. See öeldi olevat Haapsalus suvitajate jaoks ehitatud jalutusruum, mis asus otse mere kaldal, umbes sada sammu pikk. Vihmase ilma puhul võis siin katusealuses korvtoolides istudes ja merele vaadates ajalehti ja raamatuid lugeda ja soovi korral jalutada, kuulates eemalt kõlakojast kostvat suveorkestri muusikat.
Vahetult selle katusealusega liitus ka väike majake, ümberringi puha aknad, mille läbi võis näha sisemusse, mis oli täis riiuleid ja raamatukappe – kõik lugejate jaoks. Uksesildil oli lugeda, et „Kuursaali raamatukogu on avatud hommikul kella 10-st kuni kella 2-ni pärast lõunat ja siis veel kella 5-st kuni 7ni õhtul.“ Raamatud pidid olema vene, saksa ja prantsuse keeles.
Nägin ise oma silmaga läbi aknaklaaside neid raamatuid, mis oma kuldköiteliste seljatagustega meelitasid end lähemalt uurima. Kuid selleks oli vaja tunda võõraid keeli.
„Kui hirmus lugemiseks on, siis võib ju need keeled ka ära õppida,“ seletas isa selle kohta,“ eestikeelseid raamatuid on seesugustest kohtadest vähe saada.“
Üks möödamineja seletas, et siin olevat üle 7000 raamatu kokku kuhjatud. Kataloogist võivat oma silmaga näha, kuid nüüd olevat raamatukogu suletud, sest suvitushooaeg olevat juba lõppenud. Nii siis see silt ei tähendanud enam midagi – see kõik olevat veel suvise aja mälestus.“ /…/
Allikas: Lääne Elu, 1993, 17.aprill, lk 5, Kalev Jaago „Haapsalu põnevad tänavad III“

Kommentaarid