Otse põhisisu juurde

Enn Soosaar "Märts 1949"

/.../ Niisiis läksime kolmekesi vanavanaema Vaavi juurest Posti tänavalt Jaama tänavale. Mitte otseteed, vaid pimedate kõrvaltänavate kaudu surnuaia juurest läbi. Õuevärav polnud lukus, kuid kriuksus. Tagauks avanes ema koputamise peale otsekohe. Tube oli kaks. Aknaid katsid topeltkatted ja laes rippuva elektripirni kuplile oli laotatud tikitud rätik. Iga kord kui emb-kumb vanatädi kardina serva vahelt tänavale piilus, kustutati toas tuli. Olime õhtust söönud ja peagi hakati voodeid tegema.
    Ma olin suurte elutubadega harjunud. Kitsid olid "meie" majad Tallinnas, Kernus ja Hageris olnud elumugavuste pakkumisel, aga tube oli nendes palju ja ruumi laialt. Küllap seepärast on mulle meelde jäänud, et kahes väikeses toas, kuhu meid tuli ööseks ära paigutada, oli kuidagi iseäranis kitsas ja sumbe. Seal ei seisnud ühtegi suuremat kappi või lauda või voodit, aga sellegipoolest ahtus otsekui rõhus. Seinaääred ja mõlemad toad olid juhuslikke mööblitükke ja muud kraami nii täis, et astumiseks nappis ruumi. Riiulil ei olnud ühtegi raamatut, küll aga paraaditsesid seal igasugu nipsasjad. Teine sats imeliku näoga portselanist kasse ja koeri, värvilisest klaasist topsikuid, pühademunana kirjuid tillukesi tasse, pronksist või vasest arusaamatuid kujusid pakkusid ennast vaadata kitsa puhvetkapi klaasukse taga. Kus sein oli vaba, seal rippus pildiga seinavaip.
     Mind seati magama lühikesele sohvale. Ma ei olnud kaheteistkümneaastaselt veel pikk poiss ja võõra magamisaseme lühidus polnud mulle varem probleemi valmistanud. Tollest ööst mäletan, et jalgu polnud kuhugi panna. Vahtisin seinavaipa, vaibal kujutatud järve, pika kaelaga valget luike, hundinuiasid ja poolpaljast ahastavat naist. Siis kustus tuli ja silmad vajusid kinni. See, et läbi une kuulsin vinguvat mootoripõrinat, mida tegid tolleaegsed veoautod, ei olnud hiljem ettekujutatud mälutäide. Maja asus raudteejaama lähedal ja osa Haapsalu ning lähikonna esimesi küüditatuid, kes rongile viidi, möödusid selle toa akna alt, kus magasin.
     Hommikul selgus, et eelmise päeva hirm ei olnud tuulest võetud. 
Küüditamine, mis tookord kestis kolm-neli päeva, oli alanud. Tõsi, erinevalt kaheksa aasta tagusest "ümberasutamisest Nõukogude Liidu teistesse piirkondadesse", nagu aktsiooni poolametlikult nimetati, rüüstati seekord rohkem küla kui linna. Vaavi juures polnud käidud ega tuldud sinna ka järgmistel päevadel. Kiltsi vanaema oli kogu öö, reisiriided seljas, üleval istunud, lisariiete pamp voodil, leivakott köögilaual. Aga ka tema juures polnud käidud. Kellest me paraku midagi ei teadnud, see oli koju jäänud isa.
     Ema läks postkontorisse helistama, Hagerisse kaugkõnet võtma. Nagu ei saanud ta 1941. aasa juunis Kernust telefoniühendust Haapsaluga, nii ei olnud nüüd võimalik Haapsalust välja helistada. Liinid ei töötanud, see tähendas, erakõnesid ei ühendatud. Reisirong siiski sõitis. Kas vahepeal jäi mõni sõiduplaanist ettenähtud tulemine-minemine vahele, ma ei tea. Igatahes esimesel võimalusel asusime Tallinna poole teele. Ja nüüd on mul kummalised mälulüngad. Me oleksime pidanud nii Haapsalu kui ka Risti ja Riisipere ja Keila raudteejaama kõrvalteedel nägema küüditatute loomavaguneid, aga ükskõik kuidas ma pingutan, ühtegi mälupilti nendest ei suuda ma esile kutsuda./.../ 

Allikas: Soosaar, Enn "Nuripidine aastasada: ajast, isast ja teistest, 2008, lk 58-60

Kommentaarid