Otse põhisisu juurde


Ballaad Valgest Neitsist

Nüüd ammu lõpp on tehtud isandate soole.
On varemeteks muutunud muistne sünge kants.
Nüüd kõlab Lossipargis noorte laul ja tants.
Kuid kadunud ei ole üllas neitsi.
Ta keha rüütlid müüridesse peitsid,
kuid nende metsikus ja karmus
ei saanud võitu tema armust.

Kui saabuvad augusti varjurikkad ööd
ja keset lõunataeva õrna tähevööd
kuu tuhmi hõbevalgust puistab maha,
taas ilmub Valge Neitsi akna taha.
Näib, nagu tasa liiguksid ta huuled.
Kuid tema sõnu igaüks ei kuule.

Ta sosin mõistetav on ainult neil,
kes Lossipargi varjurohkeil teil
on oma esimese armastuse leidnud.
Käe sõbra kätte, silmad silmadesse peitnud,
sa puudelatvu pehmes õhtutuules
"Sind armastan!" siis sosistamas kuuled.

Allikas: (H.Reinop "Ballaad Valgest Neitsist". Katkend)
Töörahva Lipp 1959, 22.august, lk 1

Kommentaarid