Otse põhisisu juurde


Paul Pinna „Mälestused I“, Tallinn, 1947, kirjastus Ilukirjandus ja kunst, lk 38 - 40

/…/ Nii möödus suvi. Augustikuus langesid „Kontsertaias“ sissetulekud ja meie kavatsesime järelhooaega jätkata Haapsalus. Seal mängisime peaaegu kuu aega võõrastemaja „Salong“ ruumides, kus olid võrdlemisi suur saal ja keskpärane näitelava. Ka peterburi jõud esinesid seal kaunis tihti, sest Haapsalus suvitasid paljud Moskvast ja Peterburist. Meie sinna jõudmisel oli suur hulk suvitajaid juba lahkunud ja meie sissetulekud olid täitsa kehvad. Mina sain pakkumise Liibavi linnateatrilt siirduda talveks sinna. Kirjutasingi lepingule alla 50-rublase kuupalgaga pluss mänguhonorar. Seekord teadsin, et see palk saab olema ka reaalne, mitte ainult nagu dir. Duve oma paberil. Mul oli veel aega sõiduni Liibavi, ja nii otsustasime Fritz Veidemanniga (Duve trupist) jääda Haapsallu ja omal riisikol korraldada mõned kirevad õhtud. Kutsusin Haapsallu ka Netty Adleri ja nii saime koostada väikese eeskava. Haapsalus suvitas ka Peterburi keiserliku teatri näitleja Makarov-Junev oma kahe tütrega, kes tantsisid balletis Peterburi Maria teatris. Nemad nõustusid samuti meie kirevast kavast osa võtma, muidugi ainult ajaviiteks. Meie kolm elasime „Salongis“. Minul ja Veidemannil oli oma tuba ja Netty Adler elas omaette.
Kuid arenevad sündmused tõid jällegi pöörde minu ellu ja tõmbasid kriipsu läbi kõigist mu kavatsusist. Kirjutades alla Liibavi lepingule, arvasin oma saatuse otsustatud olevat; teiste sõnadega – jumalaga „Estonia“, eesti rahvas ja kodumaa! Olin sammumas uude tundmatusse ning võõrasse ellu. Näis, et jään Eestile igaveseks kaduma. Kuid saatus tahtis teisiti. Ma pidin Eestisse jääma!.
Ühel päeval sain Th. Altermannilt kirja, et ärgu ma sõitku mingil juhul Liibavisse, vaid tulgu Tallinna tagasi, sest kutselise teatri küsimus olevat saanud akuutseks ja minu juuresolekul tarvilik. Ma kaalusin ettepanekut ja, pean ütlema, mind tõesti meelitas kodu rohkem kui võõrsil. Ma teadsin, et välismaal pääsen küll kiiremini karjääriredelil kõrgemale, kuid eesti kutselise teatri loomine kohustas mind. Nii vankusin Tallinna ja Liibavi vahel. Ja kui siis Altermann mulle Tallinnast telefoneeris, et ma sõitku kohe välja, sest kutselise teatri loomise eeltööd on juba käimas ning minuta võiks kogu asi nurjuda, siis otsustasin kohe järgmisel päeval sõita Tallinna, et vähemalt olukorraga kohapeal tutvuda. Tulin võõrastemajja ja alustasin pakkimist ning palusin Netty Adlerit sama teha. Tema pani osa riideid kartongi, kuid kergemad asjad, mis kartsid kortsumist, laotas voodi peale, et enne ärasõitu panna kohvrisse. Fritz Veidemann ei pakkinud midagi, sest ta kavatses veel Haapsallu jääda, kuna tal ei olnud kuhugi rutata. Makarov-Junev koos tütardega korraldas meile oma kodus väikese lahkumispeo. Istusime lõbusalt koos, kui äkki kuulsime tulikahjukella. Jooksime tänavale ja oma ehmatuseks saime kuulda, et „Salong“ põleb. Jooksime kohe võõrastemajja, see oli juba üleni leekides. Ma tormasin mõtlematult teisele korrale, kus oli meie toad. Kõik oli juba tulvil paksu suitsu täis. Esiteks tormasin Netty Adleri tuppa, kus kahmasin kätte tema kartongi, ja siis oma tuppa. Ust avades nägin ainult, kuidas tuleleek aknast tuppa valgus. Suutsin vaevu haarata oma pakitud kohvri ja tormasin koridori, kus suits oli juba nii tihedaks muutunud, et mattis hingamist ja näha polnud üldse midagi. Pidin seinu mööda kobades otsima teed välistrepini. Sain kuidagi uimaselt trepist alla; siis varisesin kokku ja mind kanti minestanult Makarovite korterisse, kus ma pidin mõned päevad oma põletushaavu parandama.
Järgmisel päeval kuulsime, et see olevat olnud üks õudsematest tulekahjudest, mida Haapsalu elanikud on näinud. Vett tassiti rannast väikeste aamidega ja kui see kohale saabus, siis leidus ikka mõni tormaja, kes aami oma suures agaruses ümber ajas. Kasutamisabinõud olid äärmiselt primitiivsed, õieti neid ei olnudki. Fritz Veidemanni terve garderoob, mis on igale näitlejale tema suurim varandus ja kõik ta muu vara hukkus tules. Kui ilmad külmemaks muutusid, kõndis Fritz naisemantlis mööda Haapsalut ringi, kuni Haapsalu elanikud tegid poisile korjanduse, mille abil ta suutis end natuke kohandada ja ära sõita. /…/

Autorist: Paul Otto Hermann Pinna (3.oktoober(vkj 21.september)1884 Tallinn - 29. märts 1949 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja teatrijuht.

Kommentaarid