Aare Laanemäe „Enne ja pääle Stalini surma : Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956“
Sissejuhatus
/…/ Paratamatult on niisuguses lähenemises omajagu nostalgiat, sest mälu on ikkagi valikuline, püüdes neid „välgatusi“ ilustada. Pealegi võis tegelikkus tunduda mõnelegi teistsugusena. Käesolevas mälestusteraamatus olen vaadelnud neid oma noorusaastate tegemisi ja juhtumeid, mis leidsid aset möödunud sajandi 50-ndatel aastatel Haapsalus ja peamiselt Haapsalu Pedagoogilises Koolis (HPK-s). /…/
Lk 5
/…/ Käesoleva raamatu kirjutamisel on suuresti abiks olnud Laine Soosalu koostatud ja Ellen Lindströmi toimetatud raamat „Õpetajaks õppimas. Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945 – 1956“ (Haapsalu, 2000)./…/
Lk 6
Esimene armastus
Jälle oli kool oma järjekordset lendu, seekord juba üheksandat, välja laskmas. Kuigi pidulik lõpuaktus lillede ja õnnitlustega seisis alles ees, otsustasid teotahtelisemad ning lustakamad lõpetajad korraldada enne seda toreda metsapeo. Selle toimumise kohaks oli valitud Haapsalu lahel, paadisadamast umbes poolteise miili kaugusel asuv väike laid, mida tunti Hobulaiu nime all. Seal asus ka tuletorn. Laid oli saanud oma nime sellest, et juba keskajal karjatati seal Haapsalu piiskopilinnuse sälge. Hiljem oli ta tuntud rohkem suvituskohana ja karjamaana. Milline laid külastajale välja nägi? Tegu oli Haapsalu lahe suudmes asuva 0,72km2 suuruses pikliku, amööbi meenutava väikesaarega, mida katsid hõre lehtmets ja kadakad. /…/
Lk 72
Lõpusirge. Miks pedagoogiline õppeasutus Haapsalus suleti?
Kui Haapsalu Õpetajate Seminari (HÕS) lugeda Haapsalu Pedagoogilise Kooli (HPK) eelkäijaks, siis nähtub, et olime 10. ja viimane lend. HÕS alustas tegevust teatavasti 1945. aastal, mil koolil veel oma ruume polnudki. Selle esimene lend lõpetas 1947. Alles 1949. aastal koliti oma majja Lauristini (Ehte) 14. 1950. aastal muudeti aga kooli nime ja sellest ajast oli tegemist juba Haapsalu Pedagoogilise Kooliga. Kas tohime arvata, et ülaltpoolt käsu korras pealesurutud kooli nime selline teisendus ka kooli töö sisu muutis? Muidugi ei saanud nimevahetus midagi muuta. Kooli endine õpetaja Ilmar Altvälja väitis, et „…HPK (1945 – 1956) oli Haapsalu lähedal Uuemõisas töötanud Läänemaa Õpetajate Seminari vaimsuse ja töökuse edasiandja“ /…/
Lk 90
/…/ Nüüd veel lõpuks üks raske küsimus – miks Haapsalu Pedagoogiline Kool nii ootamatult likvideeriti, et osa õpilasi (49) tuli Tartu Pedagoogilise Kooli 4.kursusele suunata, osa aga (64) Viljandi Pedagoogilise Kooli 3. kursusele saata? /…/
/…/ Mis puutub aga Haapsalusse, siis oli HPK sulgemine regionaalarengu seisukohast linnale mõistagi raske löök, rääkimata selle kultuurihariduslikust küljest. Kas Saaremaale ja Hiiumaale polnud see linn enam hariduselu mõttes külgetõmbejõuks. Haapsalus algas aga peale seda pikkamööda ääremaastumine, /…/
Lk 92
/…/ Muusikaõpetajate täienduskursuse korraldamine Haapsalus sai teoks ilmselt tänu Cyrillus Kreegi autoriteedile. Kursus leidis aset 1956. aasta juulis. Haapsallu ei tulnud kohale mitte ainult pedagoogilisest koolidest väljavalitud, vaid ka nooremad muusikaõpetajad teistest eesti koolidest. Neid võis olla 30 ümber. /…/
Lk 95
Allikas: Aare Laanemäe „Enne ja pääle Stalini surma : Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956“ Tallinn, 2017
/…/ Paratamatult on niisuguses lähenemises omajagu nostalgiat, sest mälu on ikkagi valikuline, püüdes neid „välgatusi“ ilustada. Pealegi võis tegelikkus tunduda mõnelegi teistsugusena. Käesolevas mälestusteraamatus olen vaadelnud neid oma noorusaastate tegemisi ja juhtumeid, mis leidsid aset möödunud sajandi 50-ndatel aastatel Haapsalus ja peamiselt Haapsalu Pedagoogilises Koolis (HPK-s). /…/
Lk 5
/…/ Käesoleva raamatu kirjutamisel on suuresti abiks olnud Laine Soosalu koostatud ja Ellen Lindströmi toimetatud raamat „Õpetajaks õppimas. Haapsalu Õpetajate Seminar / Haapsalu Pedagoogiline Kool 1945 – 1956“ (Haapsalu, 2000)./…/
Lk 6
Esimene armastus
Jälle oli kool oma järjekordset lendu, seekord juba üheksandat, välja laskmas. Kuigi pidulik lõpuaktus lillede ja õnnitlustega seisis alles ees, otsustasid teotahtelisemad ning lustakamad lõpetajad korraldada enne seda toreda metsapeo. Selle toimumise kohaks oli valitud Haapsalu lahel, paadisadamast umbes poolteise miili kaugusel asuv väike laid, mida tunti Hobulaiu nime all. Seal asus ka tuletorn. Laid oli saanud oma nime sellest, et juba keskajal karjatati seal Haapsalu piiskopilinnuse sälge. Hiljem oli ta tuntud rohkem suvituskohana ja karjamaana. Milline laid külastajale välja nägi? Tegu oli Haapsalu lahe suudmes asuva 0,72km2 suuruses pikliku, amööbi meenutava väikesaarega, mida katsid hõre lehtmets ja kadakad. /…/
Lk 72
Lõpusirge. Miks pedagoogiline õppeasutus Haapsalus suleti?
Kui Haapsalu Õpetajate Seminari (HÕS) lugeda Haapsalu Pedagoogilise Kooli (HPK) eelkäijaks, siis nähtub, et olime 10. ja viimane lend. HÕS alustas tegevust teatavasti 1945. aastal, mil koolil veel oma ruume polnudki. Selle esimene lend lõpetas 1947. Alles 1949. aastal koliti oma majja Lauristini (Ehte) 14. 1950. aastal muudeti aga kooli nime ja sellest ajast oli tegemist juba Haapsalu Pedagoogilise Kooliga. Kas tohime arvata, et ülaltpoolt käsu korras pealesurutud kooli nime selline teisendus ka kooli töö sisu muutis? Muidugi ei saanud nimevahetus midagi muuta. Kooli endine õpetaja Ilmar Altvälja väitis, et „…HPK (1945 – 1956) oli Haapsalu lähedal Uuemõisas töötanud Läänemaa Õpetajate Seminari vaimsuse ja töökuse edasiandja“ /…/
Lk 90
/…/ Nüüd veel lõpuks üks raske küsimus – miks Haapsalu Pedagoogiline Kool nii ootamatult likvideeriti, et osa õpilasi (49) tuli Tartu Pedagoogilise Kooli 4.kursusele suunata, osa aga (64) Viljandi Pedagoogilise Kooli 3. kursusele saata? /…/
/…/ Mis puutub aga Haapsalusse, siis oli HPK sulgemine regionaalarengu seisukohast linnale mõistagi raske löök, rääkimata selle kultuurihariduslikust küljest. Kas Saaremaale ja Hiiumaale polnud see linn enam hariduselu mõttes külgetõmbejõuks. Haapsalus algas aga peale seda pikkamööda ääremaastumine, /…/
Lk 92
/…/ Muusikaõpetajate täienduskursuse korraldamine Haapsalus sai teoks ilmselt tänu Cyrillus Kreegi autoriteedile. Kursus leidis aset 1956. aasta juulis. Haapsallu ei tulnud kohale mitte ainult pedagoogilisest koolidest väljavalitud, vaid ka nooremad muusikaõpetajad teistest eesti koolidest. Neid võis olla 30 ümber. /…/
Lk 95
Allikas: Aare Laanemäe „Enne ja pääle Stalini surma : Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956“ Tallinn, 2017