Reet Made “Lapsepõlve radadel : 32 tähendusrikast kasvamise lugu”
Viive Noor
7.05.1955
Kõige rohkem meeldib mulle illustreerida lasteraamatuid,
sest neis on vähe halba ja inetut ning palju fantaasiat.
Reet Made: Teie
lasteraamatute illustratsioonidel figureerib tihti punapäine krussisjuukseline
tüdruk, must iludustäpike suu juures. Kui on arvatud, et joonistate iseennast,
olete vastanud, et võib-olla hoopis ideaali.
Viive Noor: Küllap see võibki nii olla.
Alustame teie
lapsepõlvelugu ja nagu ikka, esimesest mälestusest.
Mulle tuleb see meelde küll, aga mälestus ise pole kuigi
meeldiv, pigem ehmatav. Ma olin siis kaheaastane, mul oli läkaköha ja arsti
soovitusel saadeti mind teise kliimasse. Kuna vanaema ja isa olid pärit
Haapsalust, võttis vanaema mu kaasa ja läks sõbranna juurde. Ma mäletan isegi,
mis mul seljas oli. Mul oli villane kleit valge krae ja valgete kätistega ning
ma istusin suure vaiba peal ja... pissisin püksi. Ma ei julgenud tõusta, sest teadsin,
et mu all on lombike. Tundsin suurt häbi. Pilt on nii täpselt meelde jäänud, et
mäletan detailselt isegi vaipa ning fakti, kuidas ma istusin ja mõtlesin, et ma
ei taha siin olla, siin on märg, aga ma ei julge ka püsti tõusta.
Kui Haapsalu oli see
teine kliima, siis kodu asus...
Tallinnas Nõmme kandis. /.../
Lk 187
/.../ Mis tööd tegid
teie vanemad?
Ema oli vabrikus kangur ja isa oli algul elektrik ning
hiljem peaenergeetik. Nii et nemad käisid pikad päevad tööl ja nende osa minu
lapsepõlves oli üsna väike. Vend sündis siis, kui ma olin üheteistaastane, ka
temast polnud lapsena palju seltsi. Põhiline oli vanaema.
Täiskasvanutest oli
siis vanaema teile see kõige-kõige.
Vanaema oli kõige tähtsam inimene, ent temagi polnud
pidevalt mu päralt. Oma nooruses, mis möödus Haapsalus, töötas ta kudumisartellis.
Paraku olid kõik paberid selle kohta kadunud ja ta ei saanud pensioni. Nii pidi
ka tema tööl käima. /.../
Lk 190
Allikas: Made, Reet “Lapsepõlve radadel : 32 tähendusrikast kasvamise lugu” : Tallinn, 2010