Otse põhisisu juurde

 

Tiit Leito „Meri räägib tuulte keeles“

Saateks

Olen aastakümneid päevikut pidanud. Sellest ei leia minu elamise lugu, vaid kirjeldusi ja märksõnu looduse kõigeolemisest, ilust ja salapärast. Nii puhub kirjaridade vahel tuul, sajab vihma, langeb lund, paistab päike, õitsevad lilled, rändavad linnud, … ja meri otsib rahu.
 Käesolevas raamatus astun ajas pika sammu tagasi ja avan päeviku nende lehekülgede pealt, kui töötasin veel Hiiumaa laidudel. Kui suvised laiutööd said tehtud, 
siis sügisene aeg kulus loodusega ühes rütmis elamisele.

Selle lahutamatuks osaks oli siiapüük ja elamine Pihlakare kalurionnis. Kui tugev tuul merele ei lubanud, siis oli aega mõtiskleda elu olemuse üle ja kuulata, millest meri kadakate taga räägib.

Kui nüüd ajas tagasi vaatan,
siis näen, kuidas päevad ja aastaringid,
aina ja üha,
on valgest valgesse keerelnud.

Lk 7

Siig oli kallis kala

Vanasti oli sügisene kalapüük seotud ennekõike siiapüügiga. Anna Hanikat Hanikatsi laiult on seda aega meenutanud järgmiselt.

„Eluaeg oli üks tulusamaid kalapüüke sügisene siiapüük, paadid sõitsid randa. Ilusad suured siiad olid paadi laadungisse viinud.

 Võeti siis siiad, tõsteti korvidesse ja kastidesse ja viidi koju. Kalad rapiti. Mari võeti välja, see tehti kohe sibulaga perele söögiks. Kalad pesti ja soolati astjatesse ja püttidesse.“ Siiga käidi eelkõige Haapsalus müümas, kui jääolud võimaldasid, siis ka Tallinnas. Eriti hästi läks kala kaubaks enne jõuluaega. Siig oli kallis kala.

Lk 40

Allikas: Leito, Tiit "Meri räägib tuulte keeles": Pringi, Kalastaja Raamat, 2021