Tiit Leito „Meri räägib tuulte keeles“
Saateks
Olen aastakümneid
päevikut pidanud. Sellest ei leia minu elamise lugu, vaid kirjeldusi ja
märksõnu looduse kõigeolemisest, ilust ja salapärast. Nii puhub kirjaridade
vahel tuul, sajab vihma, langeb lund, paistab päike, õitsevad lilled, rändavad
linnud, … ja meri otsib rahu.
Käesolevas raamatus astun ajas pika
sammu tagasi ja avan päeviku nende lehekülgede pealt, kui töötasin veel Hiiumaa
laidudel. Kui suvised laiutööd said tehtud, siis sügisene aeg kulus loodusega ühes rütmis
elamisele.
Selle lahutamatuks osaks
oli siiapüük ja elamine Pihlakare kalurionnis. Kui tugev tuul merele ei
lubanud, siis oli aega mõtiskleda elu olemuse üle ja kuulata, millest meri
kadakate taga räägib.
Kui nüüd ajas tagasi
vaatan,
siis näen, kuidas päevad ja aastaringid,
aina ja üha,
on valgest valgesse keerelnud.
Lk 7
Siig oli kallis kala
Vanasti oli sügisene
kalapüük seotud ennekõike siiapüügiga. Anna Hanikat Hanikatsi laiult on seda
aega meenutanud järgmiselt.
„Eluaeg oli üks tulusamaid kalapüüke sügisene
siiapüük, paadid sõitsid randa. Ilusad suured siiad olid paadi laadungisse
viinud.
Võeti siis siiad, tõsteti korvidesse ja
kastidesse ja viidi koju. Kalad rapiti. Mari võeti välja, see tehti kohe sibulaga
perele söögiks. Kalad pesti ja soolati astjatesse ja püttidesse.“ Siiga käidi
eelkõige Haapsalus müümas, kui jääolud võimaldasid, siis ka Tallinnas. Eriti
hästi läks kala kaubaks enne jõuluaega. Siig oli kallis kala.
Lk 40
Allikas: Leito, Tiit "Meri räägib tuulte keeles": Pringi, Kalastaja Raamat, 2021