Kerli Altmart „Albioni väravad“
Katrina pakkis oma seljakotti mõned hilbud, et Haapsallu ema juurde sõita. Oli teine advent. /…/
Lk 51
/…/ Punast pennigi ei ole ma Tormi isa käest näinud. Säde isaga käin elatise pärast kohut. Ta on terve Haapsalu oma tittesid täis teinud ja nüüd vingub, et temale tehakse ülekohut, kui peab järglastele söögiraha maksma. Lapsed, need muidugi kasvavad üles õhust ja armastusest. „Kaidigi oli korraga väga emotsionaalne. /…/
Lk 121
/…/ Sellises väikeses linnas nagu Haapsalu ei ole kõrgendatud meeleolu puhul ükski distants liiga pikk, nii et tont teab, kuidas, aga koju nad sai, enne veel kaelakuti nutnud ja tõotanud, et see pidu ei jää neil viimaseks, sest nad on jube ägedad totsid, nad veel näitavad, mida suudavad ja, üleüldse – maa olgu õnnistatud, et nende jalad üldse seda pinda vaevuvad puudutama ./…/
Lk 128
/…/ Ennistine südikus hakkas teda maha jätma. „Võib-olla tõesti kolin tagasi Haapsallu. Oma sünnilinna. Tahaks küll pigem oma erialal midagi leida... See meeldiks mulle tõesti. Nojah… Ja ma saaksin oma Tallinna-korteri ehk välja üürida ja…/…/
Lk 249
/…/ Katrina naeratas ja vastas rahulikult ning enesekindlalt, kuna tal polnud põhjust vähimatki süüd tunda: „Kolisin hiljuti Haapsallu ning otsustasin koos muude suunamuutustega oma elus ühtlasi ka töökohta vahetada.“ /…/
Lk 254
Allikas: Kerli Altmart „Albioni väravad“ Tallinn, 2020