Jaak Vaus „Alevipoiss“
Topeltelutöö topeltkokkuvõte
Eesti Lavakunstnike Liidu auliige Jaak Vaus on enam kui
poole sajandi jooksul olnud meie teatrikunstnike peres mitmes mõttes täiesti
unikaalne nähtus. Seda unikaalsust on
võimalik väljendada ühe hingematva statistilise reaga: 287 kujundust koostöös
68 lavastajaga praktiliselt kõigis Eesti kutselistes teatrites. Sellele lisaks
veel kujundused Venemaal, Soomes, Tšehhis, Saksamaal. Juba 1990. aastal võinuks
Vaus oma elutööst kokkuvõtte teha – tollane kõrgeim riiklik tunnustus, Eesti
NSV rahvakunstniku aunimetus (viimane seesugune, nagu Vaus rõhutada armastab!),
oli saavutatud. Aga sellele on järgnenud veel 30 aastat tööd, veel 154
lavastust ja veel kahe teatri lavakujunduslik juhtimine. Nüüd on ta selle
topeltelutöö kaante vahele kogunud ja ka selles mõttes topeltkoormusega hakkama
saanud. Raamat „Alevipoiss“ sisaldab lisaks joonistustele ja fotodele, mis
jäädvustavad meile Vausi lava- ja kostüümikujunduste paremiku ning mõndagi
elulooliselt huvitatud, ka autori kirjutatud mälestused nii enda kujunemisteest
kui ka viiekümnest teatritööaastast ja kümnetest kolleegidest. Just seda
viimast pean teose kõige hinnatavamaks osaks, sest pilte on ju hea tahtmise
juures lõpuks alati kusagilt võimalik leida, kuid mälestused talletuvad vaid
ajus ja kui me neid kirja ei pane, siis kaovad koos meiega. /…/
Jaak Allik
Lk 5
Proloog. Alguste algus ja kooliaeg 1946 - 1970
/…/ Kui ma aeg-ajalt Hiiumaal käin, siis ma tõesti tunnen,
et see ongi mu kodu. Minu vanaisa ja vanaema pere läks Hiiumaalt pärast sõda
Haapsallu elama. Hiiu-maal jäi kitsaks ja tööd vist ka ei olnud. Nad elasid
Väikse viigi kaldal. Maja on siiani alles ja särab kaugele üle Väikse viigi.
Mu isa nimi oli August Kelder, ema oli Lisbeth Vaus. Kui
algas sõda, oli minu isa saatus sarnane paljude selle aja Eesti meeste
saatusega: algul Vene sõjaväes, sealt viidi Murmanskisse tööpataljoni. Sealt
toodi isa Eestisse rindele, kus ta sattus sakslaste kätte vangi. Algul oli seal
kirjutaja, siis sanitar. Ta oli ju kooliõpetaja ja käekiri oli ilus, loetav.
Pärast Saksa aega sattus uuesti Vene sõjaväkke. Isa oli hirmul oma elu pärast,
sest kui sa oled ikka nii Vene kui ka Saksa sõjaväes olnud… Ja sellepärast isa
ja ema ei abiellunudki. Alguses olin isa perekonnanimega Kelder, aga hiljem
pandi ema nime peale, mõeldes, et mine sa tea, mis meid ees ootab. Inimesed
ikka väga kartsid seda aega. Viidi ju paljud pered Siberisse… Hiljem nad
abiellusid, aga mina jäingi ema järgi Vausi nimega. Tüüpiline eesti pere lugu.
Isa ja ema said kokku pärast sõda Haapsalus. Isa oli seal
õpetaja ja ema käis Haapsalus koolis. Aga mina sündisin juba Märjamaal.
Märjamaal sündimisel oli oma põhjus ikka ka. Sündisin seal
seepärast, et minu vanaisa Juhan Vaus oli seal eelmise sajandi algul urjanik.
/…/
Kuna Haapsalus oli pärast sõda noortele inimestele töökohti
vähe ja Märjamaa lasteaeda oli kasvatajat vaja, siis läkski ema Märjamaale
elama. /…/
Lk 16-19
/…/ Isa tuli meile Haapsalust järele Märjamaa rahvamaja
juhatajaks. Tänu isale kees alevis suur teatrielu. Rahvamajas olid alevi
uhkeimad kontserdid, näidati filme ja Märjamaa keskkool korraldas kevadisi
koolipidusid. /…/
Lk 22
Allikas: Vaus, Jaak „Alevipoiss : ühe teatrikunstniku lugu kolmes vaatuses koos proloogi ja lõputa epiloogiga“ Koostajad: Jaak Vaus, Kalju Orro ; toimetaja: Seidi Raid ; eessõna: Jaak Allik ; kujundaja Kersti Tormis ; fotograafid: Mari-Liis Jutta jt. : Tallinn, Tallinna Linnateater, 2021