Erik Tohvri „Ringmängulaulud“
Saateks
See on kummalise saatusega romaan, mida praegu käes hoiad.
Kakskümmend aastat tagasi, 2001.aastal saatis Hans-Eerik Laansalu
alias Erik Tohvri mulle Lambri Raamatus avaldamiseks äsja aasta alguses
lõpetatud romaani. Käsikiri jättis mulle sügava mulje ja ma võtsin autoriga
ühendust. Sellest kontaktist kujunes välja aastaid kestnud sõprus ja teineteise
toetamine. /…/
/…/ Proua lahkel loal teen nüüd teoks meie kunagise ühise
plaani ja avaldan noore romaanikirjaniku, äsja pensioniikka jõudnud Eriku ühe
esimestest suurematest teostest, kohe „Kollaste lehtede aegu“ järel kirjutatud
„Ringmängulaulud“. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Ilmar Särg
Lk 3
/…/ Marge valas endale veel teise pitsi konjakit ja märkas
seejuures üllatudes, et ta käed värisevad. Kellele helistada? Kellelt küsida?
Emale Haapsallu? Rumalus vanainimest ärritada, nagunii ei tea ta midagi. Aga…
/…/
Lk 22
/…/ Marge
noogutas ja võttis talle ulatatud kiivri. See tundus raske ja harjumatu, kuid
käis mootorrattasõidu juurde.
„Haapsallu? Huvitav, ma sõidangi just sinna.“ /…/
Lk 65
/…/ “ Kui teile natuke kiire tundus, ma muidugi vabandan,“
naeris uljas juht, kui Marge Haapsalus jalgade värisedes rattalt maha ronis.
/…/
Lk 66
/…/ Tõepoolest, ennast oleks üsna raske niiviisi elamas
kujutleda, inimene on ikkagi harjumuste ori ja samalaadset olukorda mäletas
Marge vaid oma lapsepõlvekodust Haapsalust. Tõsi küll, seal tuli ka vesi
kaevust ämbriga tuua, neil Tartus oli vähemalt veekraan olemas. /…/
Lk 162
/…/ „No, kuulge – esiteks olen mina juba teismelise east väljas. Teiseks on minu esivanematest elus veel ema, ja temagi elab Haapsalus. Ja kolmandaks: mitmes sajand meil praegu on?“ pareeris naine. /…/
Lk 196
Allikas: Tohvri, Erik „Ringmängulaulud“ : Elva : Lambri Raamat, 2021