Otse põhisisu juurde

 

Erik Tohvri „Ringmängulaulud“

Saateks

See on kummalise saatusega romaan, mida praegu käes hoiad.

Kakskümmend aastat tagasi, 2001.aastal saatis Hans-Eerik Laansalu alias Erik Tohvri mulle Lambri Raamatus avaldamiseks äsja aasta alguses lõpetatud romaani. Käsikiri jättis mulle sügava mulje ja ma võtsin autoriga ühendust. Sellest kontaktist kujunes välja aastaid kestnud sõprus ja teineteise toetamine. /…/

/…/ Proua lahkel loal teen nüüd teoks meie kunagise ühise plaani ja avaldan noore romaanikirjaniku, äsja pensioniikka jõudnud Eriku ühe esimestest suurematest teostest, kohe „Kollaste lehtede aegu“ järel kirjutatud „Ringmängulaulud“. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Ilmar Särg

Lk 3

/…/ Marge valas endale veel teise pitsi konjakit ja märkas seejuures üllatudes, et ta käed värisevad. Kellele helistada? Kellelt küsida? Emale Haapsallu? Rumalus vanainimest ärritada, nagunii ei tea ta midagi. Aga… /…/

Lk 22

/…/ Marge noogutas ja võttis talle ulatatud kiivri. See tundus raske ja harjumatu, kuid käis mootorrattasõidu juurde.

„Haapsallu? Huvitav, ma sõidangi just sinna.“ /…/

Lk 65

/…/ “ Kui teile natuke kiire tundus, ma muidugi vabandan,“ naeris uljas juht, kui Marge Haapsalus jalgade värisedes rattalt maha ronis. /…/

Lk 66

/…/ Tõepoolest, ennast oleks üsna raske niiviisi elamas kujutleda, inimene on ikkagi harjumuste ori ja samalaadset olukorda mäletas Marge vaid oma lapsepõlvekodust Haapsalust. Tõsi küll, seal tuli ka vesi kaevust ämbriga tuua, neil Tartus oli vähemalt veekraan olemas. /…/

Lk 162

/…/ „No, kuulge – esiteks olen mina juba teismelise east väljas. Teiseks on minu esivanematest elus veel ema, ja temagi elab Haapsalus. Ja kolmandaks: mitmes sajand meil praegu on?“ pareeris naine. /…/

Lk 196

Allikas: Tohvri, Erik „Ringmängulaulud“ : Elva : Lambri Raamat, 2021