Oskar Luts "Tulilill"

Oskar Luts "Tulilill"

Lk 41

Varsti ärkab linn; on unine ja tusane, hõõrub silmi, kuid tõuseb siiski, sest tõusta on vaja. Tean, varsti tuleb sealt, maja nurga tagant, luuamees ja hakkab uulitsalt üles keerutama mehiseid tolmupilvi. Siis veeretab siit mööda oma kaarikut varajase aiaviljaga keegi küürakas turukaupmees. Uulitsapühkija toetub luuavarre najale, vaatab talle järele, süütab piibu, tõmbab paar popsu, sülgab ning töötab edasi. Kaugelt hakkab kostma vankrirataste ragin, kajades vastu tühjal uulitsal: Purvi-Jüri sõidab turgu, piits käes, piip suus, võipütt ja paar piimaanumat ees, jalge juures, kanakorv seljataga.. saab näha, kuidas need hinnad seal täna õige on? Vürtspoe uks prahvatab nagu iseenesest lahti, üks unine, sassis juustega pea hüüab: „Hei, peremees, kas midagi müüa on?“ Ahaa, juba avab meister Ambiitsius akna, juba tema ka platsis!

Lk 43 – 44

Nii. Lõppude lõpuks olen siis ikkagi oma teekonna lõpusihil. Läänemaa pealinnas – hurraa! juhhei! Minu ees sätendab vaikne laht, seal teisel pool on Noarootsi, paremat kätt, lahe nurgas, valendab Uuemõis, pahemal pool, ulgumeres, võib näha Estholmi ja Vormsi saart. Mu ümber on võõras rahvas, kuid juhtub siiski, et aeg-ajalt kuulen muu seas ka eesti keelt.

Minu sõber elab vana poollagunenud maja teisel korrusel, üsna lossivaremete lähedal, õieti: varemete külje all. Arvan, see maja on sama vana kui loss ise, milles kunagi, vanal ajal, olla elanud ja tegutsenud kuulus röövrüütel von Baggo või Baggovet. See aus herra olevat vale märgutule abil kaubalaevu meelitanud Haavasalu lahte, nokitsenud seal meeskonnad maha ning tirinud kaubad oma lossi. Ainult niisugust peenikesest näputööst olla see mees toitnud oma kallist pead, kusjuures ta, arvatavasti, ei unustanud härdalt palumast: Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! (Sama palvet olla proovinud kord paluda ka üks arst ja üks apteeker, kuid kohe ilmutanud end neile üks ingel noomides: „Paulid, mis te mässate!“)

Nagu seal üleval juba tähendatud, elab minu sõber (praegusel ajal ka nende ridade kirjutaja) selle maja teisel korral. Kogu alumine kord on täidetud kõiksuguse koliga, mille seas on riistapuid… nii öelda: Molleri ajast, sest Rootsi aeg näib nende jaoks olevat liig hiljutine. Seal on paksu vaseroostega kaetud mineraalvee aparaadid, kolbid, kivist müürid, plekklehtrid määratumas suuruses, savinõud, balloonid ja jumal teab, mis kõik; üle kõige selle aga valitseb ärarääkimata niiskus ja hallitus. „Aga üleval võib suvel elada,“ ütleb mu sõber, ja peaaegu on tal õigus. Mis mind sõbra Viilu residentsiga hoopis lepitab, on aed – lagunenud maja ja lagunenud lossi vahel. Õigus, õigus, see on ammugi hooletusse jäetud, rohistunud, n. n. läbikasvanud nurgake, sõna õiges mõttes rohu aed, kuid mine tea… mõnele meeldivad niisugused asjad. Punkt kell 10 igal hommikul, kui on natukenegi päikesepaistet, ilmub siilipere läve juure pruukostile. Siis sulistavad väiksed okasmehed piimataldrikus nagu põrsad. Vana siiliema aga vahib põõsast, kas tema lastele viimati liiga ei tehta ja kas neid ka küllalt hästi toidetakse.

Lk 48 – 49

Ning siin ma nüüd olen. Kuuvalgeil õhtuil istun lahe ääres pingil, otsekui tahaksin end lasta hõbetada. Vahel näib mulle, nagu läheneks Noarootsi perv, vahel liugleb seal eemal, vete säras, mõni üksik vari, võib olla kajak, võib olla süst, võib olla – mitte midagi. Vormsi kohal õhetab paar kitsast tumepunast viiru – sinna poole kadus päike.

Ma polegi nii vaimustatud sellest muusikast, mis kostab valgustatud kuursaalist, seepärast parem sammume Uuemõisa tulede poole. Muu seas on mul seal tuttavaid. Muidugi ei taha ma neid eksitada hilisel tunnil, me ainult astume niisama, muidu… selles sihis… pisut eemale sellest liikuvusest, mida on juba nähtud ja kuuldud küllalt. Tean, seal, lahe sihis, on kivi, seal võime istuda täielikus vaikuses ning mõtelda just nii kaua, kui see meile meeldib.

Lk 55 – 56

Jälle on päikesepaistelised päevad ja kuuvalged ööd. Kõneldakse: Valge daam näitavat end öösiti lossikiriku aknal. Praegusel minutil võiksin minagi sedasama kinnitada – ta näitab end tõesti.

Käib ringi niisugune muistne jutt. Lossi ehitamisel olevat alusmüüride alla elusalt maetud süütu neitsi. Sel ebausklikul ajal valitsenud arvamine, et niisugune ohver kaitseb lossi kõige kurja eest. (Kust leiaksime meie praegusel ajal kaitsja kõige kurja eest?) Nüüd ilmutab end õnnetu ohvri vaim kuuvalgeil öil, otsekui kaevates inimeste halastamatuse peale.

Lossiaias (kohalikud elanikud ütlevad: l o s s i a e d a s, samuti kui nad ütlevad näituseks: mina istun l a u d a s, mitte lauas) käisime sõbra Viiluga enamaltki tihti kõndimas. Ka seekord tuli ta kaasa, kuid ei läbenud oodata, kuni ilmub vaim. Mina aga olin kord sellepeal väljas ning tegin otsuseks vahvalt oodata. Ikka kõrgemale ja kõrgemale tõusis kuu, heites vilkuvat sära kiriku akendele. Algul tungis ainult mõni üksik kiir läbi lehtpuude tihedate oksade ja mängis seal kusagil ruudu nurgas, aga siis, korraga, leidis öine valgustaja ühe varjamata koha, kust võis täiel palel vaadata nurgapoolsesse aknasse. Ja siis oli seal tõesti näha midagi inimkuju sarnast, valges rüüs. Muidugi ei saanud ma niisugusest nähtusest mööda, ilma et sealjuures oleksin natukene mõtisklenud, natukene fantaseerinud, natukene seletust otsinud valguse ja varjude mängus jne. Aga kui sealt tulin ja tahtsin koju minna – oli lossiaia värav lukus; tähendab, sel õhtul oli lossivaht iseäranis hoolikas. Tunnen väga hästi seda vanameest, ta peatab mind vahel lossiaias ning palub üsna viisakalt teada, kui kaugel on kellaaeg. Saadud teate järele „säädab“ ta siis ka lossi tornikella. Arvan, et just sarnaste teadete tõttu ongi linnarahva seas tekkinud ütlus: Lossikell  k ä i b  j u s t  n i i , n a g u  ta  ise  t a h a b.

Kas polnud mul siis aega ´mõtiskleda´ hommikuni, s.o. kuni avati värav! Ronisin lagunenud lossivallile, istusin sinna ning vaatlesin meie vana elumaja, milleni oleksin jõudnud visata kiviga; nii lähedal oli see, otse müüri külje all, nagu kord juba öeldud.

Lk 57 – 59

Siis püüdsin kujutella, missugune elu valitses siin lossis, mille lagunenud vallil istusin, - missugune elu valitses siin vanasti, aastat 400 – 500 tagasi: püüdsin n. ö. Välja haududa detailisid ajaloolise romaani jaoks, kuna kondikava tahtsin kokku seada pärast, andmete järele.

Oi jah, seda sõjariistade kõlinat ja tärinat lossi õues, kui asus võõrsilkäigule mõni Baggo ja Baggovet! Seda vandumist ja sajatamist ja praalimist sõjasulaste keskel. Tugev, armidest moonutatud näoga ja metsiku välimusega lossiperemees võtab nagu südame kinnituseks veel viimased napsid, kärgib koju jääjatega ning astub lossiõue.

„Noh, poisid,“ hüüab ta, „varsti läheb pimedaks, siis asume teele. Seal saare taga seisab üks laev tormi eest varjul.“

Muidugi ei tohi puududa romantiline element, aga seda pole kuigi raske jutukäiku punuda. Hädakorral võib natukene näpata Dahn´ilt, Bornhöhelt ja teistelt headelt inimestelt, kes seda ajajärku tunnevad nagu oma viit sõrme. Ei, ajalooline romaan on hea asi, olgugi et sedasorti kirjandus harilikult olevat kõige suurem ajaloo vassija. Kui see romaan on kirjutatud isamaa ajaloost ja isamaalikus vaimus, siis igatahes äratab ta lugejates rohkem huvi (isegi vaimustust) kui ajalugu ise.

Aa, nüüd tulebki vana Baggoveti-herra lossikiriku poolt, raudriided seljas, tugev mõõk vööl. Näis, näis, kuhu ta sammub? Kuidas, ta ronib siia üles? Tähendab, tal on minuga asja. Mis on temal, kuulsal mereröövlil, tegemist minuga, vaese följetonikirjutajaga? Või tahab mind palgata endale sõjasulaseks? Soo, nüüd paistab juba tema raudkübar, pea… pikad vurrud liiguvad nagu tarakanil. Nüüd seisab ta siin, minu ees…

Küll aga õhkub jääkülma tema raudrüüst! Kuidas see tuleb, et ta ära ei külma sinna sisse? Ta vaatab mulle karmilt otsa, tõstab käe ja ütleb: „Tõuse üles, vana jutujaak, lähme! Seal, saare taga on üks laev.“

„Nonoh“ tahan midagi vastata, kuid ärkan. „Nonoh,“ kordan ärgateski, „just see puudus veel, et siia magama jäin.“

Öine vilu oli teinud kangeks mu liikmed, tahtsin kohe ronida alla ning teha kärmeid liigutusi, kuis just sel silmapilgul hakkas Noarootsi metsade tagant paistma tõusva päikse veripuna serv. Sel minutil ei suutnud minna alla; ta parajasti hakkas kuldama metsa ja vett ning laotama sooja hingeõhku üle maa.

Viimaks kõndisin niiskel jalgteel, mille ääres sätendasid kastepisarad. Muu seas katsusin avada väravat – see oli ikka veel kinni.

Läksin vallile tagasi ja pidasin hoolega silmas sõbra akent: kord pidi temagi tõusma, kui juba oli tõusnud päike ning ärganud ilma inimesed.

Ahaa, seal liikuski keegi meie korteris; üks karvane käsivars toimetas akna kallal, üks sassis pea vaatas välja.

„Tere hommikut, Viilu!“ hüüdsin alla.

Pea vaatas imestanult ringi, otsides hüüdjat; lõpuks peatas ta pilk valli serval.

„Tere hommikut!“

„Tere, tere!“ vastas unine mees, õlgu kehitades.

 „Mis imet sa seal üleval toimetad – nii vara?“

„Ma pole koju saanudki, kulla mees.“

Sõber tõmbas pea õlgade vahele ja tegi veidra näo.

„Tere hommikut, Viilu!“ hüüdsin alla. „Kohe, niipea kui värav avatakse.“

Ta sai asjast aru ning hakkas suure häälega naerma; ja just siis, kui ta end minu kulul lõbustas, kuulsin, kuidas võti pöördus roostetanud lukus ning krigises värav.

„Sulle aga alati juhtub midagi,“ tähendas sõber, kui astusin tuppa.

„Noh, alati just mitte, vastasin, „aga vahel juhtub.“

Lk 63 – 64

„ Ah, see uks!“ hüüdsime peaaegu ühest suust.

Läksin trepist alla, olin juba jõudnud kolikambrini, tahtsin võtta kätt trepi käsipuult, kui äkki tundsin, et tahab seisma jääda süda – nurgas, ukse lähedal seisis valge inimkuju. Esimeste sekundite kohta, mis peatusin käsipuu juures, ei tea ma praegu öelda muud, kui et olin halvatud. Siis hakkas mõte väiksel viisil jälle töötama ja ütles mulle, et oleks sel silmapilgul ütlemata mõnus olla üleval, valgustatud toas: aga vist juba järgmisel poolminutil tekkis küsimus, mis ütleks Viilu, kui tormaksin tagasi, ilma, et oleksin lukustanud ukse. Kõige pealt oleks ta, muidugi mõista, naernud.

Pilgutasin silmi, vaatasin uuesti nurka – inimkuju oli alles.

Siis võtsin higise käe käsipuult, vist tõmbasin sügavalt hinge, nagu teevad lapsed peale nutuhoo, ning ütlesin enesele mõttes: „Mine! Sa pole milleski süüdi. Kui olid kord halastuseta inimesed, kes ta matsid sinna alla, siis oled sina ses asjas ikkagi süütu. Sinule ei tee ta midagi halba. „(Võin praegu üsna mahedalt naeratada selle enesejulgustuse üle, kuid siis oli mul tõsi taga.) Seda öeldes, õigemini: seda mõeldes, sammusin otse ilmutuse juurde, käsi ettepoole välja sirutades. Inimkuju kadus, mu pihku puutus akna niiske eesriie.

Sellest viirastusest ei lausunud ma Viilule sõnagi, karter, et tähendab jälle:

„Aga alati juhtub sulle midagi!“

Allikas: Oskar Luts „Tulilill“. Veste. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus 1924

Autorist: Oskar Luts suvitas Haapsalus 1926 – 1931.aastatel.