David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat“
Loib
See oli Haapsalus, kui ma
läksin esimest korda elus merre suplema. Seda sa tead, et veega seostuvad
spordialad mulle ei meeldi. Miks madistada vees, kui seda võiks rahumeeli teha
kuival maal. Näiteks veepall. Ka sa sellist ala üldse tead? Nad loobivad palli
vees. Mis mõtet sellel on? Mängigu parem korvpalli! Mul oli üks tuttav
veepallur – Ivan. Ükskord ta näitas mulle oma käsi. Need oli jubedad. Ühe
sõnaga öeldes: ligunenud. Hiljem ma ei tahtnud talle kätt anda. Aga kuidas sa
viisaka inimesena ei anna? Tuli kavaldada. Seda ma sulle muidugi ei soovita. Kui,
siis ainult sellises väljapääsmatus olukorras, kuhu ma olude sunnil sattusin.
Kuna ma teadsin, et kõige
suurem tõenäosus Ivani kohata on kuu lõpus, sidusin ma igaks juhuks juba
hommikul parema käe kinni. Ja kui ma Ivani trammipeatuses kohtasin, ütlesin
kahetsevalt: „Annaksin käe, kuid midagi pole parata, lõikasin sibulat koorides
noaga sisse.“
Muidugi, tagantjärele ma
võin öelda, et juhtus ka üks piinlik lugu. Kui Ivan kohtas mind kinniseotud
käega juba kolmandat korda, küsis ta imestunult:
„Moritz, pead sa siis
alati sibulaid koorides ennast vigastama?“
Mul ei jäänudki muud üle,
kui vastata:
„Ise imestan ka. Aga
kuidagi libiseb käest.“
Ma läksin nabas saadik
vette, võtsin hoogu ja sukeldasin. Kui ma mõne aja pärast pinnale kerkisin ja
silmad avasin, avastasin, et mu kõrval on võõras naisterahvas.
Tal oli peas roosa
ujumismüts ning ta jõllitas mind tigeda pilguga. Loomulikult ütlesin ma talle
„tere“. Tema aga käratas:
„Kui ujud, tõmba loib
koomale!“
Siis, Haapsalus, ma isegi
ei teadnud, mida see loib tähendab. Nüüd saan sulle öelda, et see on vees
elavate imetajate jäse. Ning et Haapsalus ma enam ei käi!
Allikas: David Vseviov "Onu Moritza sõnaraamat" Tallinn, 2021