Kalju Lepik koos Enn Nõuga 1989. aastal Haapsalus
Kalju Lepik (7.oktoober 1920 Koeru - 30.mai 1999 Tallinn) eesti luuletaja
7.oktoobril 2020 möödub 100 aastat luuletaja sünnist.
Kalju Lepik avaldas esimesed luuletused 1939. aastal õpilasajakirjades, nende hulgas "Iloli" ja "Tuleviku Rajad". 1944 põgenes Rootsi.
Tema nii vormilt kui ka teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ning eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale.
Kalju Lepik kuulus paljudesse eesti pagulasorganisatsioonidesse. 1982. aastast oli ta Välismaise Eesti Kirjanike Liigu esimees.
Luulekogud: "Nägu koduaknas" (Stockholm 1946), "Mängumees" (Stockholm 1948), "Kerjused treppidel" (Vadstena 1949), "Merepõhi" (Stockholm 1951), "Muinasjutt Tiigrimaast" (Lund 1955), "Kivimurd" (Lund 1958), "Kollased nõmmed" (Lund 1965), "Marmorpagulane" (Lund 1968), "Verepõld" (Lund 1973), "Klaasist mehed" (Lund 1978), "Kadunud külad" (Lund 1985), "Öötüdruk" (Tallinn 1992), "Pihlakamarja rist" (Tartu 1997, 2. trükk 2000)
Valikkogud: "Ronk on laululind" (Lund 1961), "Kogutud luuletused" (Lund 1980), "Rukkilille murdmise laul" (Tallinn 1990, paljudest luulekogudest kokku pandud valikkogu, koostas Paul-Eerik Rummo), "Kalju Lepik 60 luuletust" (Tartu 2000, koostas Otto Paju), "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938 - 1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel)
Allikas: Enn Nõu, Tagasi vabas Eesti ja eestlased Rootsi alates 1989. 22. osa.
https://www.youtube.com/watch?v=K6zatGbWONU