Valve Raudnask "Imeline aeg : ajalehelood aastaist 1988-1994" Tallinn, 2021
Muutuv aeg ajalehes
/…/ 1988. aastal ütles peatoimetaja Rahva Hääle
sotsiaalpoliitika osakonna ajakirjanikele Enno Tammerile ja Valve Raudnaskile,
et tehke ajakirjanduspäeva leht oma suva järgi. Me tulime asjast välja nii, et
kutsusime kokku erineva elukutsega lugejaid ja tegime nende arvamustest terve
lehekülje, mis kandis pealkirja „Ajaleht muutuvas ajas. Muutuv aeg ajalehes.“
Ilmnes, et lugeja paneb väga hoolega
tähele nii seda, millest ajaleht juba räägib, kui ka seda, millest veel vaikib.
/…/
Lk 13
1.oktoober 1988
Kodumullane vikerkaar
/…/ Tänagem oma rahva mehemeelt, et sellest ei
sündinud halvimat – ei rusikas kätt ega ka lõplikku ja lootusetut käegalöömist
-, vaid hakati IME-t tegema.
Rahvaloendus ei ole enam mägede taga. Siis saame
täpselt teada, palju siin praegu elab venelasi, lätlasi, valgevenelasi, juute,
tatarlasi. Jne. Aga ühte me teame juba ilma igasuguse rahvaloenduseta. Eestimaal
elab liiga vähe eestlasi. Üldse vähe. Ja suhteliselt vähe. Eesti arstide
konverentsil ütles Haapsalu rajooni perearst Toomas Vilosius, et
septembrikuisel Lauluväljakul mõtles ta: vaid kolm sellist platsitäit haiget ja
muserdatud rahvast. Ma tundsin seal sama: kui vähe meid on, kui palju meid on
väsitatud. Meie ärkamine peaks aga kõigile rõõmu tegema. Kui teised rahvad
peaksid meid äratama või meie agooniat pealt vaatama, oleks ju üks suur mure
suures riigis juures. Ja kui esimest korda kuulsin, et keegi kuskil olevat
küsinud, kas muulasi kavatsetakse nüüd Eestimaalt välja saata, hakkas kõhe.
Kõhe sellepärast, et kuidas küll veel nüüdki, 1988. aastal, peab keegi
väljasaatmist reaalselt võimalikuks. Ja teda ei hospitaliseeritagi
viivitamatult!
Lk 61-62
Allikas: Valve Raudnask "imeline aeg : ajalehelood aastaist 1988-1994" Tallinn, 2021