„Eesti vanaemade lood ja salatarkused“
Hullo, Vormsi, Läänemaa
Helgi Maurer (81), 3 last, 6 lapselast, 1 lapselapselaps
Lühikese praamisõidu kaugusel Rohukülast kulgeb elu Vormsi saarel uniselt ja vaikselt ka keset südasuve. Haapsalus veel hoiatatakse, et Vormsi inimesed on kurjad ja hoiavad kõik omaette. Kohale jõudes võib viimane isegi tõeks osutuda, sest praamitäis autosid kaob kui mutiauku ja rohkem polegi kedagi teedel näha. Ainsas külapoes mahub kogu kaubavalik pisikesse ruumi, toidukohti on saarel ehk kaks-kolm. Kui tahad kogu maailma jaoks ära kaduda ja saada osa erakordsest puutumatusest, siis paistab Vormsi selleks igati sobilik olevat. /.../
Lk 233
Mõned ei ütle enam teregi
Taludes läks töö edasi, nagu ennegi, ja põllu nimel rügama jäi Helgi pensionini. Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetanud agronoom toodi 33 aastat tagasi Vasalemma külanõukogu esimehe ametipostilt Vormsile. Suunati ja tuli minna. Vormsi saar läks Lääne Kaluri kalurikolhoosi alla. Siinsed kalurid ei teadnud põllumajandusest suurt midagi ning asjatundja oli kahel käel oodatud. "Kaluri juhatuse esimees tõi mind enne viis korda saarele, et seda elu siin näidata. 1985. aasta 1. jaanuaril tulin viimase laevaga lõplikult üle. /.../
/.../ Helgi oli karm, aga õiglane. "Teisiti ei saanud. Kaks erinevat asja oli: kolhoos ja sovhoos. Kolhoos oli oma inimeste pesa, sovhoos riiklik asutus, kus olid agronoomid, asjamehed ja ülemusi rohkem kui töölisi. Kell üheksa mindi põllule või mitte, aga kell neli olid traktoristid kodus ja polnud vahet, kas töö oli tehtud. Traktoristidega oli nii, et vedas, kui pooled neist olid kained, pooled olid joodikud. Joodikuid ma vihkasin. Kaheksast traktoristist ehk üks tegi tööd. Kui ma töölt ära tulin, siis ka kõige suurem joodik käis kainelt tööl ja kartis mind. Kui selline ülemus oled, siis tekitad endale vihavaenlaseid, pole midagi parata."/.../
Kui tahad elada, loobu tööst
/.../ Helgi arvab, et minevikku ei tasu meeles pidada. Tema on kunagised sündmused lahti lasknud ja mis oli, see oli. Ja kui ka kõige suuremad sopajoodikud, nagu Helgi väljendab, kellega oli kunagi paksu pahandust, suudavad talle taas tere öelda, ehk suudavad teisedki kasvada hingelt suureks ja selle väikese sõnakese mokaotsast Helgit kohates poetada.
Lk 234 - 235
Allikas: Eesti vanaemade lood ja salatarkused : [100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid] / [lood ja fotod: Pamela Maran ; kujundaja Eli Üksküla] Rakvere, 2018
Helgi Maurer (81), 3 last, 6 lapselast, 1 lapselapselaps
Lühikese praamisõidu kaugusel Rohukülast kulgeb elu Vormsi saarel uniselt ja vaikselt ka keset südasuve. Haapsalus veel hoiatatakse, et Vormsi inimesed on kurjad ja hoiavad kõik omaette. Kohale jõudes võib viimane isegi tõeks osutuda, sest praamitäis autosid kaob kui mutiauku ja rohkem polegi kedagi teedel näha. Ainsas külapoes mahub kogu kaubavalik pisikesse ruumi, toidukohti on saarel ehk kaks-kolm. Kui tahad kogu maailma jaoks ära kaduda ja saada osa erakordsest puutumatusest, siis paistab Vormsi selleks igati sobilik olevat. /.../
Lk 233
Mõned ei ütle enam teregi
Taludes läks töö edasi, nagu ennegi, ja põllu nimel rügama jäi Helgi pensionini. Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetanud agronoom toodi 33 aastat tagasi Vasalemma külanõukogu esimehe ametipostilt Vormsile. Suunati ja tuli minna. Vormsi saar läks Lääne Kaluri kalurikolhoosi alla. Siinsed kalurid ei teadnud põllumajandusest suurt midagi ning asjatundja oli kahel käel oodatud. "Kaluri juhatuse esimees tõi mind enne viis korda saarele, et seda elu siin näidata. 1985. aasta 1. jaanuaril tulin viimase laevaga lõplikult üle. /.../
/.../ Helgi oli karm, aga õiglane. "Teisiti ei saanud. Kaks erinevat asja oli: kolhoos ja sovhoos. Kolhoos oli oma inimeste pesa, sovhoos riiklik asutus, kus olid agronoomid, asjamehed ja ülemusi rohkem kui töölisi. Kell üheksa mindi põllule või mitte, aga kell neli olid traktoristid kodus ja polnud vahet, kas töö oli tehtud. Traktoristidega oli nii, et vedas, kui pooled neist olid kained, pooled olid joodikud. Joodikuid ma vihkasin. Kaheksast traktoristist ehk üks tegi tööd. Kui ma töölt ära tulin, siis ka kõige suurem joodik käis kainelt tööl ja kartis mind. Kui selline ülemus oled, siis tekitad endale vihavaenlaseid, pole midagi parata."/.../
Kui tahad elada, loobu tööst
/.../ Helgi arvab, et minevikku ei tasu meeles pidada. Tema on kunagised sündmused lahti lasknud ja mis oli, see oli. Ja kui ka kõige suuremad sopajoodikud, nagu Helgi väljendab, kellega oli kunagi paksu pahandust, suudavad talle taas tere öelda, ehk suudavad teisedki kasvada hingelt suureks ja selle väikese sõnakese mokaotsast Helgit kohates poetada.
Lk 234 - 235
Allikas: Eesti vanaemade lood ja salatarkused : [100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid] / [lood ja fotod: Pamela Maran ; kujundaja Eli Üksküla] Rakvere, 2018