Harri Jõgisalu "Mälestused. II, Märjamaalt Tallinna ja kaugemale"
Alustuseks
/.../ Minu põlvkonna inimese elust Eestis, kui pikk
see ka ei oleks, on enamik aastaid, pool sajandit, elatud sõja ja
okupatsioonide ajal. Eestlaste hinnang on sellele vägivalla ja venestamise
surve all elatud ajale olnud valdavalt ühene ja eitav. Võrreldes vaba maailma
sõjajärgse arenguga, oli mahajäämus, millesse nõukogude võim meid jättis,
paljudes eluvaldkondades pea uskumatu, ning sellest on ka küllalt kirjutatud.
Õpetaja ja koolijuhi töö nõukogude ühiskonnas oli
vastuoluline ega ole leidnud üksviisi mõistmist. Koolis pidi õppetöö, olulisem
veel - noorte ilmavaate kujundamine -, toimuma kommunistlikust ideoloogiast
läbiimbunud riiklike programmide järgi./…/
Eelöeldud põhimõtetel töö korraldamine ja kehtestatud
nõudmised on vaevalt kõigile meele järele olnud, aga aastate taha ulatuvast
tagasisidest - meeldivatest kohtumistest Märjamaa
/…/ Mälestusele järge kirjutama julgustas Hando
Runnel. Tema arvas mul sellist hinge taga olevat, mida maksab meenutada. Tema
öeldut ma uskusin ja kavandasingi oma äranägemist mööda teemad, millest võiks
kirjutada. Kui olin kirjastuses "Ilmamaa" plaani tutvustanud, tehti
kokkuvõte: esitada käskkiri. Lubasingi, võib-olla kergekäeliselt, kirjutada enam
kui pool sajandit kestnud elu- ja tööaastatest õpetajana Märjamaal ja
konsultandina Kirjanike Liidus Tallinnas, Harju tänav 1;/.../
Lk 5-7
Elin Toona
/.../ Viiu Härmi ja
Oskar Kruusiga olime Elin Toona
saatjaiks külaskäigul tema sünnilinna Haapsallu. Koos külalisega Ernst Enno
mälestussamba jalamil Vaiksel kaldal viibisime püüdis pildile
"Läänemaa" ajalehe fotograaf.
Külalise juhatamine vanaisa Ernst Enno hauale Haapsalu
Vanal kalmistul jäi minu hooleks. Lahkusin tema vaikuse ja mõtiskluse hetkeks haua
juurest ning ootasin kalmistu väraval. Oli endalgi, mida Ennost mõelda:
kolmanda klassi õpilasena lugesin Paadremal koolipeol tema luuletuse "Üks
rohutirts läks kõndima". See oli mul esimene kord "püüne peal"
lugeda. Taeblas, neljandas klassis, rääkisid poisid, kuidas koolis oli käinud
koolinõunik Enno, vanem vuntsidega mees, ja nendele hommikupalvusel kõnelnud.
Mida ta ütles, ei mäletatud, aga see oli meeles, et koolinõunik oli palve ajaks
õpetajate ja õpilaste ees laua taha põlvini laskunud ja nii palve lugenud.
/.../
Lk 183
Läänlaseks olemisest
/.../ Eesti tähtsamatest ühendusteedest eemal, oli
Läänemaa kaua majanduslikult kehval järjel ja rahva haridustasetki peeti teiste
maakondadega võrreldes madalaks - Korju külast pärit noortest olin esimene, kes
jõudis keskkooli.
Praegune Läänemaa on endisest pindalalt tunduvalt
väiksem, mereäärne, paljude saarte ja liigendatud rannajoonega maakond, mille
Kasari jõgi ja mitusada ruutkilomeetrit luhta ning Matsalu laht poolitavad
kaheks osaks. Meeles on kunagine jalgrattasõit Haapsallu või Martnasse:
Lihulast läbi jõudnud, paistis eespool kõrgelt Kirbla pangal asuva Kirbla
kiriku torn; kui ringiga Kasari sillast üle olin ja poolel Haapsalu teel tagasi
vaatasin, paistis Kirbla kiriku torn ikka veel. Näis, nagu tähistaks Kirbla
kirik maakonna keskpunkti.
Lk 259-260
Allikas: Harri Jõgisalu „Mälestused. II, Märjamaalt Tallinna ja kaugemale“ : Tartu, 2011