Elmar Vrager „Õhtu Kallas“ / E. Ennole
Vile huik - ja rong on tammil,
otse keset merd.
Vile huik - taas läheb vedur,
pöörnud ümber end.
Taevas tammi taga veres,
see on päike - õhtumeres.
Siit kord vaatas Enno
merele,
vaikse linnulennu
järele.
Leidis - seegi kallas
kõlbaks puiesteeks.
Õhtul siinses rannas
kõnniks - vari vees.
Nüüd on Enno läinud
rahurannale.
Teised samba teinud
Õhtu Kaldale.
Silmitsedes seda
tundub, nagu siin
seisaks luuletaja
elav kuju veel.
* * *
Oh, kui kergelt noored jalad
käivad seda sillutust!
Pilliroostki kaevad kalad
keset päikese pilgutust.
Lõkkel lootus neiu sammes
valge kleidi tantsides.
Juus on klambrites ja kammes,
pilgud särakrantsides.
Kõike pakkus tema väike
enda ehte buduaar.
Kas siit kaldalt, laskuv päike,
tõuseb minu õnnesaar?
* * *
Läinud aastad, läinud ajad
oma õhtuteed.
Õites ikka siinsed aiad,
kiirtes rannaveed.
Nagu igavene vaikus
hoiaks seda merd.
Igavene rahu paikus
siia enne meid.
Kunagised noored hallilt
jälle kokku saand,
aga endiselt nii kallilt
laskub laine maand.
Siinse kustutamise võlus
halb võib mustuda.
Siin kord ise minnes elust
kaunis kustuda.
Vile huik - ja rong on tammil,
otse keset merd.
Vile huik - taas läheb vedur,
pöörnud ümber end.
Taevas tammi taga veres,
see on päike - õhtumeres.
Siit kord vaatas Enno
merele,
vaikse linnulennu
järele.
Leidis - seegi kallas
kõlbaks puiesteeks.
Õhtul siinses rannas
kõnniks - vari vees.
Nüüd on Enno läinud
rahurannale.
Teised samba teinud
Õhtu Kaldale.
Silmitsedes seda
tundub, nagu siin
seisaks luuletaja
elav kuju veel.
* * *
Oh, kui kergelt noored jalad
käivad seda sillutust!
Pilliroostki kaevad kalad
keset päikese pilgutust.
Lõkkel lootus neiu sammes
valge kleidi tantsides.
Juus on klambrites ja kammes,
pilgud särakrantsides.
Kõike pakkus tema väike
enda ehte buduaar.
Kas siit kaldalt, laskuv päike,
tõuseb minu õnnesaar?
* * *
Läinud aastad, läinud ajad
oma õhtuteed.
Õites ikka siinsed aiad,
kiirtes rannaveed.
Nagu igavene vaikus
hoiaks seda merd.
Igavene rahu paikus
siia enne meid.
Kunagised noored hallilt
jälle kokku saand,
aga endiselt nii kallilt
laskub laine maand.
Siinse kustutamise võlus
halb võib mustuda.
Siin kord ise minnes elust
kaunis kustuda.
Allikas: Vrager, Elmar (1916-1998) Tõusvad rannad : luuletusi: Toronto : Orto, 1956,64 lk.