Helmi Mäelo „Elutegevuses“
Kõnereisidel
/…/Esimestel Vabariigi aastatel oli üheks
pingelisemaks püüdeks ka rahvakooli, algkooli ajakohastamine, selleks uute
õpetajate ettevalmistamine kui ka endiste ümberkoolitamine. Juba 1920.a. suvel
olid ette nähtud esimesed õpetajate kursused maakondade linnades koolinõunike
juhatusel. Nendele kursustele oli Villem Ernits kaubelnud ka kuuetunnise
loengutesarja karskusküsimuse üle. /…/
Lk 33
/…/ Haapsalu kursuse asjad ei olnud veel päris selged,
kui ma Tartust välja sõitsin. Ernits teatas vaid kursuste asupaiga, kuhu teataval
päeval pidin minema. Tema arvates ei olnuks raske ulualust leida väikeses
linnas. Pikk raudteesõit Pärnust üle Tallinna Haapsalusse kestis öö ja päeva.
Ma ei tea, et oleks olnud magamisvaguneid. Üsna hilisel õhtul jõudsin pärale
ja, reisipakid käes, hakkasin otsima ulualust. Jooksin ühe hotelli juurest
teise juurde, kuid mul ei olnud õnne. Suvitushooaja tõttu olid kõik kohad
täidetud ööbijatega. Aeg oli juba hiline ja mina otse meeleheitel. Lõpuks
seisatasin ühe suure hotelli ees, mis asus üsna ranna läheduses. Selle
uksesildilt lugesin: „Remondi tõttu suletud!“ Seda nähes kippus nutt kurku.
Häda ajavat ka härja kaevu ja mina otsustasin sildist hoolimata ukse taga
helistada. Pikapeale avaski pahane majaproua ukse, ütles mõned kurjad sõnad ja
tõrjus mind eemale. Panin jala ukse vahele ja seletasin talle oma häda, paludes
magamisaset kasvõi põrandale. Kuuldes minu loengutest õpetajate kursustel,
kohtles ta mind veelgi umbusklikumalt. Selline noor tütarlaps mõni loengute
pidaja . . . teab, kes on.
Ta seletas, et maja on äsja vabanenud sõjaväe alt, on
must ja räpane, et tal ei olegi õigust sinna lasta külalisi.
Nähtavasti nägin välja nii õnnetu, et lõpuks pehmenes
ja lubas aseme teha ühte tühja ruumi, mis seisis veel lupjamata. Ööbimisraha
aga nõudis ta ette.
Maja lõhnas tõepoolest värskest lubjast, redelid ja
värvide panged seisid seinte ääres. Tuba, kuhu ta mind viis, oli kõrge laega ja
katkirebitud tapeediga. Voodi oli asetatud keset tuba ja sinna kõrvale tool. See
oli kogu mööbel. Endamisi imestasin voodi asupaiga üle keset ruumi. Kõrgel lae
all põles üksik elektrilamp, mis andis hämarkonnast valgust. Mu ainukeseks
igatsuseks oli kiiremini voodisse heita.
Vajusin sedamaid unne, võimalik, et magasingi juba,
kui ärkasin tuhandeist pisteist kehal. Liigutasin ja keerasin ennast ega saanud
aru olukorrast. Kuid niipea kui keha jäi vaiksemasse asendisse, kordusid
pisted. Arvasin, et olen saanud tuulerõuged, sest kord lapsena need kihelesid
mu kehal. Küllap võitlesin nii mitu minutit, kuni hüppasin üles ja süütasin
valguse. Pilt, mida nägin, oli hirmus. Voodilinad olid kirjud verest ja
punastest siblivatest loomakestest. Seintel oli kohutav võidujooks üles lae suunas,
kus sihiti kokku minu voodi kohale, et sealt kobarates alla kukkuda. Seda pilti
nähes jooksin voodi juurde ja kiskusin selle eemale, puistasin tekid ja linad
loomakestest puhtaks, kuid väsimusest hoolimata ei saanud ma enam uinuda. Silmi
kinni pigistadeski nägin laugude varjus elavaid punaseid täpikesi, kes olid
valinud mind oma verejanu kustutamiseks. Üksinduse ja mahajäetuse tunne murdis
raskesti hinge. Kodunt ärasõitmise pärast tegin seal enesele kibedaid
etteheiteid. Suvisel tööajal oleksin võinud koju jääda. Ema saatis mind nukralt
väravani.
Väsinult ja sünges meeleolus läksin hommikul otsima
kursuste asupaika. Sinna jõudes olin morn ja napisõnaline. Ma ei olnud siis
veel teadlik kõneleja ja kuulatavate vahelisest vaimsest kontaktist, mille
loomisel just kõneleja suur osa on. Sõbralikkust ja heatahtlikkust ootasin
ainult teistelt. Kui ma loengu kestel tabasin kuulajate nägudelt iroonilisi
virvendusi, takerdusin sõnades ja võristasin leheküljed masinlikult maha,
usaldamata enam kuulajaskonna poole pilku tõsta.
Loengult lahkusin kiiresti ja üksi. Ma ei julgenud oma
öisest vaevlemisest kellelegi kõnelda. Kursuste juhataja nagu päriski mu
aadressi, ent hiilisin vastamisest mööda. Uue ulualuse otsimisel ei olnud mul
ka sel päeval õnne. Endisse hotelli tagasi jõudes kõnelesin olukorrast
majaprouaga, kes suhtus minusse juba pisut sõbralikumalt, kuid kahtles veelgi,
et täidan lektori ülesandeid. Lutikate rünnakukavalusest kuuldes naeris ta, nii
et lihav keha vabises: „Seda ma usun, ega lutikas rumal ole … nad jooksid kogu
majast kokku!“ Sedavõrd head nõu ta mulle andis, et jätaksin ööseks tule
põlema. See verejanuline loomake tõepoolest kartis valgust, ainult harvad
julgesid rünnakuid sooritada. /…/
Lk 35-37
Allikas: Mäelo, Helmi "Elutegevuses : mälestusi" Lund : Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961
Märkused: Mälestuste sari "Talutütar", "Elutegevuses", "Võõrsil", "Sammud edasi", "Päevast päeva"