Aleksander Looring „Jaan Oks Haapsalus“
Jaan Oks õiendas 1902. a. kevadel Kaarma seminaris koos nelja klassikaaslasega lõpueksamid. Kooli juures ei saanud aga õiendada õpetaja kutseeksamit, vaid seda tuli teha kas Kuressaare gümnaasiumi juures või mujal. Alles siis said rüütelkonna poolt ülalpeetava Kaarma seminari lõpetajad samad õigused mis kroonuseminaride lõpetajad. 1904.a. sügisel jätabki Oks Hiiumaal Pühalepas Kasevälja koolmeistrikoha maja, et minna Haapsallus pedagoogilistele kursustele õpetajakutset taotlema.
1904. a. augustis võeti üheaastastele pedagoogilistele kursustele vastu seitse noormeest, nende seas ka Jaan Oks, ja õppetöö algas 26. augustil (vkj.).
Kursustel olid õppejõududeks linnakooli õpetajad ja juhatajaks linnakooli inspektor.
Uus Inspektor Litšok, kes sügisel varsti eelmise asemel tuli, oli rahvuselt väikevenelane [ukrainlane]. Tema leidis, et eesti maamees ei ole mitte nii hall kui vene talupoeg. Ta õpetas pedagoogilisi aineid ja metoodikat, läbisaamine temal kursusekaaslastega oli väga hää. Tema võrdlemisi liberaalne vaim ja vaated võimaldasid vabamat arengut ja iseseisvat elu./.../
Lk 374
/.../ "Paistab siiski, et Haapsalu elu mõjutas Jaan Oksa kuidagi elavamale tegevusele. Kooliõpilaste suhtes oli Haapsalul tollal rohkem vabadust kui suuremates linnades. Õpetajad lasid meid üsna vabalt tegutseda. Oksale näiteks meeldis napsitada "Salongis", kui seal mõni laud eemal istus inspektor ise või mõni kooliõpetaja. Need aga seda õpilaste napsitamist pahaks ei pannudki." (J.Prümmel.)
Linnakooli poistel oli tollal olemas salaselts "Fortuna", millest võtsid osa ka mitmed pedagoogiliste kursuste kasvandikud. Käisid koos ühes erakorteris, kus oli klaver ja kus tantsiti, sest seal käis ka linna tütarlastekooli õpilasi. Oks ja tema toanaaber Tuulik neist olenguist osa ei võtnud, samuti nagu ta ka poiste kaardimängu-seltskonda ei olevat tulnud. (Teade A.Kuiskilt.)
Koolitöö ja kirjanduslikkude katsetuste kõrval leiame me Oksa sageli pealtvaatajana pidudel või koos kaaslastega väljasõitudel või olengutel. Oksa ja selle aja õpilaselu iseloomustamiseks olgu esitatud mõningad juhused, mis säilinud kaaskursuslase J. Prümeli mälestustes:
"Võõrastemaja "Salongi" (mitte praeguse, vaid eelmise, mis maha põles) ruumes peeti kooliõpilaste pidu. Lasti kokku üksteisega tutvunema linnakool, pedagoogikaklass ja"Töchterschule". Noorsugu lõbutses innukalt. Jaan Oks vaatles ironiseeriva muigega tantsukeerist, lausus mõne nalja ja kemples siis, et tema küll mitte mõhkugi ei oska tantsida, aga veab kihla pudeli "mandeira" peale, et teeb niisama preiliga paar ringi valtserit ära. Oks kutsuski ühe tundmata preili tantsule ja uhas paar ringi ära. Pärast kõneles, et preili hädaldanud küll, et ei lähe, jätame järele, aga Oks naljatanud vastu, et pole midagi - küll läheb. Oks võitis kihlveo. /.../
Lk 376 - 377
Allikas: Orjapojad : [artiklid, esseed, kirjad] / Jaan Oks ; [koostanud Hando Runnel ; toimetanud Endel Priidel ; koostamisel ja toimetamisel abiks olnud Marika Oper, Kristina Schmidt ja Vaino Vahing ; kujundanud Mari Ainso] Tartu, 2004
Selgituseks: Koostaja Hando Runneli saatesõnad lk 1 “Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. /…/ Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. /…/