Mirjam Peil „Meie kodude kraam“
Suvitamine ja suveniirid
1930. aastail arenes Eestis suvituskultuur ja hoogustus turism - väliskülalisi saabus Soomest ja Rootsist, kuid kuurordielu ahvatles ka Eesti linnarahvast ning muutus keskkihtidele kättesaadavamaks. Suvehooajaks üüriti perele tuba või paar pansionis, vahel koguni majake, perekonnapea viibis seal enamasti nädalalõppudel. Kuigi maasugulastega olid eestlastel veel vägagi tihedad sidemed, eelistati võimaluse korral suvitamist kuurordis. See kuulus moodsa elustiili juurde ja seda õhutas takka ajakirjades avaldatav pildikroonika seltskonnategelaste ilusast rannaelust. Populaarsed suvituskohad olid Narva-Jõesuu, Pärnu, Haapsalu, Kuressaare, Toila ja Käsmu, sisemaal Elva, Pühajärve ja Viljandi. Turismirakendust hakati riiklikult suunama, korrastati parke, randu, vaatamisväärsusi, ehitustegevus oli vilgas.
Erksa ärivaistuga ettevõtjad nagu Nikolai Langebraun oskasid sellele kiiresti reageerida ning suvituskombest ja turismist kasu lõigata. Umbes kolmkümmend aastat tagasi vabriku omaaegsete töötajatega vestelnud kunstiloolane Ulve Räpp on kirja pannud: "Igal kevadel, umbes märtsikuust alates hakati kaunistama suvitajatele suveniirideks mõeldud esemeid: väikesi tassikesi, vaase, tuhatoose, daamide lõhnaõlipudeleid jms. Nendel on suvituskohtade Pärnu, Narva-Jõesuu, Haapsalu, Viljandi jne vaated. Siin kasutati terastrüki tehnikat ja käsimaali. Sageli kaeti eseme pind iirislüstriga ja see helkis nagu pärlmutter." Mõningaid tasse-taldrikuid ehtisid isamaalised esindushooned: Toompea ja Kadrioru loss, Pikk Hermann jms.
Sellisel kaunistusviisil on pikk traditsioon.
Vaatemaali klaas- ja portselannõudel harrastati ammust aega, eriti populaarne oli see biidermeieriajastul. Tervisveekuurordist või pulmareisilt osteti meelsasti kaasa kohalike vaadetega mälestusesemeid.
Lk 164 - 165