Mihkel Mutt „Kolmandat suve Haapsalus"
Esimest korda elus puutusin Haapsalu nimega põhjalikumalt kokku siis, kui lapsena lehitsesin eestiaegset „Eesti maanteede“ kaarti“.
Selle kaard sees olid ka linnaskeemid, kuhu oli märgitud tähtsamad objektid. Mäletan, et juba siis jagasin ma linnad kaheks vastavalt sellele, kas neis oli ainult politseiprefektuur, kirik, linnavalitsus ja raudteejaam või lisaks ka midagi omapärast, nn unikaalobjekte.
Haapsalu teenis tookord minu skaalal küllalt kõrge hinde, sest siia oli märgitud kuursaal, mida muidu kohtas veel vaid Pärnu ja Kuressaare kaardil, lisaks ordulossi varemed.
Ühtlasi tekitas sõna „Haapsalu“ minus ettekujutuse millestki küllalt peenest ja rafineeritust. Võimalik, et see oli kahe nähtuse, haapsalu rätikute, mida olin etnograafiamuuseumis tõenäoliselt näinud, ja vanaema tsaari-aegsete patisakste juttude, keda tema oli oma silmaga kindlasti näinud, koosmõju.
Mu vanaonu Jakob oli Läänemaal Lähtrus õigeusu papp ja tema tütrele, kes elab Aucklandis, oli Cyrillus Kreek Haapsalus muusikaõpetaja.
Eesti oludes pole Haapsalu mingi väike paigake. Ta kuulub samasse keskmisse gruppi, kuhu Viljandi, Rakvere, Võru, Valga ja Kuressaare. Eespool on pealinn ja siis „suurlinnad“ Tartu, Kohtla-Järve, Narva ja Pärnu.
Haapsalu oli piiripealne nähtus. Ta ei ole anonüümne provints, sest siin on piisavalt omanäolisi struktuure, ja ometi: kui astud Tallinna rongilt – milline vaikus sind tervitab!
Linnad jagunevad kahte sellegi järgi, kas nad asuvad suure vee ääres või mitme. Veeäärsetel linnadel on teistsugune aura. Taevaga ühte sulav veepiir loob erilise vabaduse tunde. Näib, et kõik teed on lahti, istu laeva ning varsti jõuad Cape Horni või Malacca väinadeni.
Haapsalu on Eesti suuruselt kolmas mereäärne linn ja hoopis teise atmosfääriga kui ülejäänud kaks. Merd tunneb Haapsalus teisiti kui Tallinnas või Pärnus. Keskmine tallinlane näiteks mere lähedust enamasti ei tunnetagi. Välja arvatud siis, kui läheb puhkepäeval jalutama „Russalka“ juurde või suvel Piritale päevitama. Haapsalus tundub meri kogu aeg lähedal.
Haapsalu on mulle sümpaatne mitmel põhjusel. (Võimalik, et need ei ühti teiste Haapsalu patriootide omaga, ent mis sellest). Mina olen nimelt suur puitarhitektuuri austaja. Mulle lihtsalt meeldivad puust majad. Puit on inimlik soe materjal. Mulle tundub ikka, et temas säilib aeg teismoodi kui kivimajades. Puusse jäävad puudutused ja hingeõhk. Võimalik, et see on sentimentaalne, aga nii ma tunnen.
See ei tähenda, et mulle meeldiksid igasugused puumajad. Ei, ilmetud üürikasarmud, armetud kastid, mida ehitati igale poole sajandi alguses ja mis on ühtmoodi nii Tallinnas, Tartus kui Tapal, ei liiguta mind põrmugi.
Mulle meeldib, kui majad on isemoodi.
Kui nad on ühes eksemplaris. Just niisugused vanemad, naljakalt veidrikud, igasuguste karniiside, tornikeste ja verandadega. Säärase arhitektuuri austajale on Haapsalu tõeline maiuspala.
Ma muudkui luusiksin ringi ja vahiksin.
Samas tilgub süda verd – kas tõesti lastakse ainulaadsed raudteejaamal laguneda?
Läänemaa on tegelikult üks imelik kant. Tundub, nagu oleks ta alati elanud natuke teises aegruumis kui muu Eestimaa. Ta jääb kõrvale töösturrajoonidest. Siinsed põliselanikud on euroopalikult talupoeglikud.
Minule kui Tartus sündinule ja kasvanule on Haapsalus siiani palju salapärast ja võõrast. Juba need sõnad ise: „holm“, „Väike viik“ jt. Ja nii romantilisi tänavanimesid nagu Vaikne Kallas ja Õhtu Kallas ei tea ma kusagil Eestis.
Haapsalu vanalinn on number omaette.
Ühelt poolt justkui vagur ja unine, teisalt aga salakaval. Ma pole nii ebasümmeetrilist linnajagu veel näinud. Isegi nüüd, kolmandal suvel, tuleb ette, et ma eksin seal ära ning satun raamatukogu asemel kino juurde.
Kusagil Eestis ei näe nii palju erinevaid kauneid vaateid vaheldumas nii lühikese aja vältel, nagu mul kulub rattasõiduks Aafrika rannast Enno mälestussambani, mille lähedal on kirjastuse „Kupar“ maja.
Soovitan kõikidele oma tuttavatele meremaalijatele siinseid päikeseloojanguid.
Samas on Haapsalus piisavalt igasuguseid silte, mälestustahvleid, monumente jt „informatsioonilaike“, nii, et linnaarmastajal oleks huvitav jalutada.
Torkab silma, kui paljudel majadel on uued ilusad aknaraamid.
Kui käisime naisega kultuurimaja kenas kohvikus söömas, siis õhkan alati: hea oleks raha teenida välismaal ja kulutada Haapsalus.
Viimase kahe suvega on Haapsalu kiirelt muutunud. Nagu teisedki paigad, on temagi väike mudel kogu Eesti elust.
Eesti on praegu üks suur valveolek. Kõike ehitatakse ja tehakse, on ärid ja kohvikud, astu sisse. Pakkumine on suurem kui nõudmine. Ent ükskord tuleb seegi aeg, kus raha ja jõukus juba on, ja seda aega ettevõtjad varitsevadki. Et siis olla valmis kliente vastu võtma. Ja siis on tarvis ka „Peugeoti“ poodi.
Haapsalut võib oodata suur tulevik.
Kannatust, ainult kannatust.
Allikas: Lääne Elu, 1993, 6.juuli lk 3