Milvi Niilisk Leitaru „Inglitiibadel kantud: mälestused“
Meie lapsepõlvekodus, Martna köstrimajas, kihas alati vilgas elu. /…/ Neid tüdrukutirtse ja mehepoegi sibas seal õuel ringi igas vanuses. /…/ Tema, Milvi, üks seitsmest tüdrukust, oli kas toas voodis või haiglas raske haigusega võitlemas. /…/ Olgu Milvi poolt kirjapandu juurdlemiseks ja mõtisklemiseks veel paljudele lugejatele /…/.
Eessõna lk 5
Eessõna lk 5
Haapsalu Gunnari lugu
Sellest Linda tänava tuberkuloosihaiglast meenub üks omapärane lugu Haapsalu Gunnarist - Gunnar Ollost. See oli 1947. aastal, kui lamasin kolmeteistaastase plikatirtsuna kunagises dr Poska erihaiglas. Ka nüüd oli dr Xenja Poska selle väikese haigla ainus arst. Ta kandis ka suvel seemisnahast kindaid nakkuse vältimiseks. Ülakorrusel lahtise tiisikusega nakkusohtikke haigeid ei lubatud suhelda alumise korruse rahvaga, kelle hulka ka mina kuulusin. Ka hoovis mitte. Kui dr Poska neid koos juhtus nägema, hõikas ta: "Õde Paltser, eraldage mustad lambad valgetest!"
Niisiis olin mina liikumatult lamaja suures palatis allkorrusel ja vahel viidi mind suvel ka rõdule. Seal rõdul või suures palatis oli alumise korruse rahvas sageli koos ja siis tuli sinna ka Gunnar. Ta istus vaikselt, kuulates meeste juttu, kuni keegi hüüdis: "Gunnar, laula!" Tavaliselt ta vastas: "Anna rubla, siis laulan!" Pannud rubla tasku, lõi ta jalaga takti ja laulis kas "Saaremaa valsist" või mõnes teisest laulust paar salmi. Mida aasta edasi, seda lühemalt.
Gunnar oli tol ajal kahekümnendais aastais, kena koheva juuksepahmakaga, veidi kongus nina ja kummaliselt hajevil noormees. Meeste aasimist, narrimist ja rumalaid küsimusi kuulas ta vaikselt, kokkusurutud huultega ja eemaloleva pilguga. Vahel aga tõusis ta järsku püsti ja pani jooksu mööda randa nagu hullumeelne.
Jutte temast liikus palju, ei tea, mis neist tõde, mis väljamõeldis. Räägiti, et Gunnar oli lapsena tark poiss, õppis lausa viitele. Ta olevat põdenud meningiiti, ajukelme põletikku, ja jäänud selle tagajärjel imelikuks. Sõja ajal tapeti ta vanemad tema enda silme all. Ta jäi kodutuks ja käis öösiti magamas oma vanemate haual. Aga tal oli nutti elada edasi tänavalaulikuna raha teenides. Tema eest hoolitses ka ta tädi, kes pani poisi leeri ja kuna Gunnar oli siis juba väga tuntud, sai ta leeripäevaks väga palju lilli. Järgmisel hommikul oli ta turul ja müüs need lilled maha, sest raha oli ju vaja.
Kuulsin temast palju lugusid, aga ma olin ka ise tunnistajaks selle noormehe traagilisele armastusloole. Gunnari suur noorpõlvearmastus oli kena kuueteistaastane Haapsalu neiu Helmi, kes haigestus ja sattus samasse haiglasse, minu voodinaabriks. Gunnar käis üsna sageli teda vaatamas ja nimetas Helmit oma pruudiks. Vahel ma lausa ehmusi, kuuldes äkki lahtise akna taga rämedat meeshäält: "No, mo pruut, kuda tervis on kah?"
Helmi ise eitas oma suhet Gunnariga. Ütles, et see on vaid Gunnari fantaasia ja nad on üksnes naabrid. Helmit käis õhtuti väga salaja külastamas hoopis üks kahvatu kooliõpetaja Uno ülakorruselt. Istus Helmi voodil ja hoidis ta kätt. Mina lamasin kõrvalvoodil ja olin tahtmatult nende igaõhtuste kohtumiste tunnistajaks ega tohtinud neid reeta. Teadsin hästi, et ülakorruselt ei tohtinud seal käia. Gunnar käis oma pruuti vaatamas enamasti päevasel ajal ja nii terve suve.
Siis ühe arstivisiidi ajal nõudis Helmi väga ägedalt, et teda lastaks kohe koju. Dr Poska oli algul väga vastu, aga lõpuks nõustus, kui neiu annab allkirja, et tagajärgede eest vastutab ta ise.
Hiljem kuulsin, et Helmi oli rase. Arstid tahtsid raseduse katkestada ta tervise tõttu, aga Helmi ei tulnud enne haiglasse kui sünnitama. Tal sündis kena poiss ja Gunnar oli üli uhke oma poja üle. Mehed küsisid siis Gunnarilt: "Kust sa tead, et see sinu poeg on? " Gunnar vastas: "Helmi ema ise ütles, et see on minu poeg. " Sellest talle piisas. Samal ajal läks üks naissanitar ülakorrusele Unot õnnitlema poja sünnipuhul. Uno ärritus nii, et tal tekkis kopsuverejooks ja paari kuu pärast ta suri. Helmi olevat öelnud, et poisi isa on hoopis keegi kolmas. Helmi ema lubas lapse ise üles kasvatada, aga kahjuks polnud poisis elujõudu ja peagi ta lahkus siitilmast. Gunnar ei kahelnud hetkegi, et see lapsuke oli tema poeg ja meile ütles ta, et kandis ise matustel oma poja kirstu surnuaiale. Helmil avastati kopsuvähk ja ta saadeti Tallinna haiglasse, kus ta operatsioonilaual suri. See oli Gunnarile raske löök. Ta rääkis sageli, et viib oma pruudi ja poja hauale roose.
Hiljem rändas Gunnar kõikjal Eestimaal ringi. Teda tunti pea kogu Nõukogude Liidus ja ma arvan, et ta sõitis tasuta ning sai ka tasuta süüa. Kui ma tulin aastakümneid hiljem Pärnusse, siis suvitas ta siin ja piilus vahel ka naiste plaažile. Kui olin mõned suved Saaremaal Sõmera sanatooriumis, oli Gunnar ka seal ja sättis end naiste päevituskoha lähedale peesitama. Veel mitmel pool kohtasin ma seda omamoodi Haapsalu kuulsust.
2010. aastal nägin telerist Haapsalu Gunnari 85. juubeli suurejoonelist tähistamist linna poolt. Kui Valge Daam on Haapsalu sümbol, siis Gunnar võiks olla üheks sümboliks, kuidas elada tänapäeva hullumeelses maailmas oma erilist elu.
Õde Juta . Mai, 2014.
Lk 36 - 38
Allikas: „Inglitiibadel kantud: Milvi Niilisk Leitaru mälestused“, 2014