Otse põhisisu juurde


Mart Laar "Hoia Ronk : ühe konservatiivi elukaar"

Sissejuhatuse asemel

Esimene lord

1898. aasta 9.juunil kirjutas laiemale avalikkusele tundmatu 23-aastane noormees kirjakogule, mille ajakirjanik Ado Grenzstein (1849-1916) oli ajalehe Olevik juurde rajanud, ahastava kirja, milles ütles, et tema südamesoov on end eestlaseks kuulutada ja eestlane olla, aga miks on armsad kaasmaalased selle talle nii raskeks teinud. Miks peavad eestlased nii räpased ja kasimata olema, miks on nad nii lärmakad ja pealetükkivad, miks peab tal tunne olema, et on ainus kahekordsete kraedega eestlane Tartu linnas? /.../

Lk 7

Oma riiki loomas

/.../ Rohkem kui kaheldava väärtusega koostöö sakslastega huvitas eestlasi oma saatuse otsustamises ise peamist rolli etendada. 1918. aasta alguseks olid kõik Eesti erakonnad peale enamlaste asunud selle iseseisvumist toetama. Maapäeva Vanematekogu seadis suuna iseseisvuse võimalikult kiirele väljakuulutamisele, võttes vastu iseseisvusmanifesti teksti. Moodustati kolmeliikmeline Päästekomitee, mis pidi korraldama iseseisvuse väljakuulutamise ja seadme ametisse Ajutise Valitsuse. Nende aruteludes osales ka Hindrey. Olukord oli keeruline ja ebaselge, igal juhul peeti vajalikuks enne sakslaste saabumist Eesti iseseisvus välja kuulutada. Otsekui oma võimu "viimse ohkena" võtsid enamlased üle Eesti Diviisi staabi ja Hindrey pidas targemaks põgeneda Haapsalusse 1. Eesti polgu kaitse alla. Siin oli olukord täielikult polgu ülema Ernst Põdderi kontrolli all, kes kuuldes Hinderylt otsusest iseseisvus kiiremas korras välja kuulutada, leidis, et seda võiks teha Haapsalus, 1.Eesti polgu tiiva all. Punastelt võeti jõuga vedur ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteest paljudele tuttav Johan Juhtund kihutas Tallinnasse Päästekomiteed Haapsalusse tooma. Kuid Päästekomitee ei pääsenud taganevatest Vene vägedest läbi. Samal ajal võtsid 1.polgu sõdurid võimu punastelt Haapsalus täielikult üle. Selleks ajaks olid Põdderil juba kindlad andmed, et Saksa väed tungivad kohe saartelt mandrile ning on 21. veebruari hommikuks Haapsalus. Kuigi Hindrey polnud 1. polgule mingit konkreetset korraldust toonud, otsustas Põdder Haapsalus iseseisvuse sakslaste saabumisel välja kuulutada. Seda pidi siiski tegema tsiviilvõim, konkreetsemalt linnapea. 21. veebruari hommikul olid sakslased kohal, nende ülem major Steffens seadis oma staabi üles Peterburi võõrastemajja, linnapea oli aga kadunud. /.../

Lk 101

/.../ Seejärel mõtles Hindrey Eestist lahkuda sama laevaga, millega Uluotski, kuid jäi haigeks ja Uluots sõitis Rootsi temata. Nüüd läks aga juba päris kiireks. Minekuks oli veel lahti Läänemaa rand, konkreetsemalt Haapsalu, ja sinna Hindreyd siirdusidki. Minek oli vaevaline, Hindrey oli seadnud abikaasa paari kohvriga kärule, mida enda ees lükkas. Neile olid lubatud kohad Haapsalust lahkuvas paadis, kuid arusaadavalt ei liikunud paadid enam mingist sõiduplaanist lähtudes. Lõpuks said peale ikkagi need, kes sattusid kohal olema. Nii juhtuski, et kui Hindrey läks vaatama, millal paat võiks väljuda, oli see just otsi andmas. Hindreyle oleks paadis koht olnud, kuid ta ei pidanud võimalikuks abikaasat üksi jätta ja läks teda ära tooma. Ehkki teadis, et selleks ajaks, kui nad tagasi jõuavad, on paat ära sõitnud. Nii juhtuski. Viimase mälupildi Hindreyst on kunsti- ja kirjanduskriitik Paul-Heinri Reets jäädvustanud järgmiselt: "Sügis 1944. Haapsalu sadama kail on teda viimati nähtud ... Astus maha peatselt lahkuvalt laevalt, et minna otsima sõidukit, kärugi ... raskesti haigestunud abikaasa laevale toimetamiseks. Vist teadis, et ei jõua enam tagasi laevale. Ja ikkagi ta läks, aeglaselt ja kes teda tundsid, nägid teda esimest ja viimast korda ... minemas noorus päi ... mööda Haapsalu sadama Kuradisilda ... hõlmad avali ... Vapper H.R., vana K. A. H., läks vastu oma saatusele. "Aga seda nägu enesele ette kujutada inimlikult hirmununa ... on nii raske" - nõnda Aisoposest, ja nõnda lõpeb ka viimane mäletamine Hindreyst - minejana lahkuvalt laevalt."

Lk 226 – 227

Allikas: Mart Laar "Hoia Ronk : ühe konservatiivi elukaar" : Karl August Hindrey , Tallinn, 2021