Mart Laar "Hoia Ronk : ühe konservatiivi elukaar"
Sissejuhatuse asemel
Esimene lord
1898. aasta 9.juunil
kirjutas laiemale avalikkusele tundmatu 23-aastane noormees kirjakogule, mille
ajakirjanik Ado Grenzstein (1849-1916) oli ajalehe Olevik juurde rajanud,
ahastava kirja, milles ütles, et tema südamesoov on end eestlaseks kuulutada ja
eestlane olla, aga miks on armsad kaasmaalased selle talle nii raskeks teinud.
Miks peavad eestlased nii räpased ja kasimata olema, miks on nad nii lärmakad
ja pealetükkivad, miks peab tal tunne olema, et on ainus kahekordsete kraedega
eestlane Tartu linnas? /.../
Lk 7
Oma riiki loomas
/.../ Rohkem kui
kaheldava väärtusega koostöö sakslastega huvitas eestlasi oma saatuse
otsustamises ise peamist rolli etendada. 1918. aasta alguseks olid kõik Eesti
erakonnad peale enamlaste asunud selle iseseisvumist toetama. Maapäeva
Vanematekogu seadis suuna iseseisvuse võimalikult kiirele väljakuulutamisele,
võttes vastu iseseisvusmanifesti teksti. Moodustati kolmeliikmeline
Päästekomitee, mis pidi korraldama iseseisvuse väljakuulutamise ja seadme
ametisse Ajutise Valitsuse. Nende aruteludes osales ka Hindrey. Olukord oli
keeruline ja ebaselge, igal juhul peeti vajalikuks enne sakslaste saabumist
Eesti iseseisvus välja kuulutada. Otsekui oma võimu "viimse ohkena"
võtsid enamlased üle Eesti Diviisi staabi ja Hindrey pidas targemaks põgeneda
Haapsalusse 1. Eesti polgu kaitse alla. Siin oli olukord täielikult polgu ülema
Ernst Põdderi kontrolli all, kes kuuldes Hinderylt otsusest iseseisvus kiiremas
korras välja kuulutada, leidis, et seda võiks teha Haapsalus, 1.Eesti polgu
tiiva all. Punastelt võeti jõuga vedur ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteest
paljudele tuttav Johan Juhtund kihutas Tallinnasse Päästekomiteed Haapsalusse
tooma. Kuid Päästekomitee ei pääsenud taganevatest Vene vägedest läbi. Samal
ajal võtsid 1.polgu sõdurid võimu punastelt Haapsalus täielikult üle. Selleks
ajaks olid Põdderil juba kindlad andmed, et Saksa väed tungivad kohe saartelt
mandrile ning on 21. veebruari hommikuks Haapsalus. Kuigi Hindrey polnud 1.
polgule mingit konkreetset korraldust toonud, otsustas Põdder Haapsalus
iseseisvuse sakslaste saabumisel välja kuulutada. Seda pidi siiski tegema tsiviilvõim,
konkreetsemalt linnapea. 21. veebruari hommikul olid sakslased kohal, nende
ülem major Steffens seadis oma staabi üles Peterburi võõrastemajja, linnapea
oli aga kadunud. /.../
Lk 101
/.../ Seejärel mõtles
Hindrey Eestist lahkuda sama laevaga, millega Uluotski, kuid jäi haigeks ja
Uluots sõitis Rootsi temata. Nüüd läks aga juba päris kiireks. Minekuks oli
veel lahti Läänemaa rand, konkreetsemalt Haapsalu, ja sinna Hindreyd
siirdusidki. Minek oli vaevaline, Hindrey oli seadnud abikaasa paari kohvriga
kärule, mida enda ees lükkas. Neile olid lubatud kohad Haapsalust lahkuvas
paadis, kuid arusaadavalt ei liikunud paadid enam mingist sõiduplaanist
lähtudes. Lõpuks said peale ikkagi need, kes sattusid kohal olema. Nii
juhtuski, et kui Hindrey läks vaatama, millal paat võiks väljuda, oli see just
otsi andmas. Hindreyle oleks paadis koht olnud, kuid ta ei pidanud võimalikuks
abikaasat üksi jätta ja läks teda ära tooma. Ehkki teadis, et selleks ajaks,
kui nad tagasi jõuavad, on paat ära sõitnud. Nii juhtuski. Viimase mälupildi
Hindreyst on kunsti- ja kirjanduskriitik Paul-Heinri Reets jäädvustanud
järgmiselt: "Sügis 1944. Haapsalu sadama kail on teda viimati nähtud ...
Astus maha peatselt lahkuvalt laevalt, et minna otsima sõidukit, kärugi ...
raskesti haigestunud abikaasa laevale toimetamiseks. Vist teadis, et ei jõua
enam tagasi laevale. Ja ikkagi ta läks, aeglaselt ja kes teda tundsid, nägid
teda esimest ja viimast korda ... minemas noorus päi ... mööda Haapsalu sadama
Kuradisilda ... hõlmad avali ... Vapper H.R., vana K. A. H., läks vastu oma
saatusele. "Aga seda nägu enesele ette kujutada inimlikult hirmununa ...
on nii raske" - nõnda Aisoposest, ja nõnda lõpeb ka viimane mäletamine
Hindreyst - minejana lahkuvalt laevalt."
Lk 226 – 227
Allikas: Mart Laar "Hoia Ronk : ühe konservatiivi elukaar" : Karl August Hindrey , Tallinn, 2021