Mati
Mandel “Läänemaa muinasajast Lihula keskaega : arheoloogilise uurimise lugu”
Eessõna
/…/1970. aastate alguses, mil algas käesoleva
raamatu autori arheoloogitee, käsitlesime Läänemaad üksnes tolleaegse Haapsalu
rajooni piirides. Hiljem ei vaadanud me maakonda enam nii kitsalt, vaid juba
sõjaeelses Läänemaa piirides ning veelgi hiljem muistse Läänemaana, mis hõlmas
ka Märjamaa, Vigala ja Pärnu-Jaagupi (muistse Corbe) alasid. Nii toimus
kaevamisi isegi Pärnu-Jaagupi lähedasel Linnamaa põletuskalmel, Kurese
muistisel ja Keblastes. Ka inspektsioonid ja muististe väljaselgitamine
laienesid nõukogudeaegse Haapsalu rajooni piirest kaugemale. /…/
Lk 5
Käbla kalmistu „Kalmumäe“ esimene matus
/…/ 1986.aastasügisel künti Ridala lähedaselt
Käbla küla Kalmu talu põllult, laugete nõlvadega kõrgendikult välja
naiseluustik. Naine oli maetud umbes 40 cm sügavusele mullakihi all paljanduvale
paerähale, peaga põhja suunas. Nii madalale maetud luustiku säilimine oli lausa
imekspandav. Sai ju ka fikseerida matuse juures olnud esemeid. Ilmselt oli see
osa põllust seni söötis olnud.
Järgmisel kevadel, 1.mail toimunud
järelkaevamistel leiti luustiku jäänuste juurest noatupe pronkspealistis, nuga,
kaksiristpeanõel, keekandja, luisu katkendeid, ketilülisid ja klaashelmeid.
Ehted dateerisid matuse 12.sajandi lõppu või 13.sajandi algusesse.
Nendest 1987. aasta 1.mai proovikaevamistest,
mille tegime ühe päevaga, võtsid osa Haapsalus tegutsema hakanud
uuendusmeelsete noorte ühenduse „Noorläänlased“ liikmed Kalev Jaago, Anneli
Ammas ja Erki Holmberg. /…/
Lk 147
Kokkuvõtteks
/…/ Ei saa ka välistada, et praegu välisilme
järgi tarandkalmeteks peetud, kuid seni uurimata matmispaikadest võivad mõned
kuuluda ka Rooma rauaaega. Eelkõige võiks seda oletada Ridala-Martna-Kullamaa
ümbruse kohta, kus maastikuline omapära ja mullastik on mõneti erinev Matsalu
lahest lõunasse ja Haapsalust itta jäävast alast. Praegu on selles piirkonnas
teada küll vaid kaks arvatavat tarandkalmet, mis võiksid ehk kuuluda sellesse
perioodi. Ühe neist avastas Jõõdre külas juba Vello Lõugas, teise aga käesoleva
raamatu autor Leila külas. Mõlemad on arheoloogiliselt uurimata. Esimese
keskossa kaevati nõukogude perioodil siloauk (praeguseks on see täidetud ja
kalme korrastatud), teistele veeti samal perioodil peale suur kivihunnik. /…/
Lk 235
Inimeseks saamine
Anton Pärn
Lk 245
/…/ Olin saabunud kaevamistele ajaloohuvist ja
lahkusin sooviga saada arheoloogiks. Nii ka läks. Uugla oli algus ja inimeseks
saamine algamas… see kestab tänaseni. Aitäh, Läänemaa ja tema arheoloogid!
Anton Pärn on arheoloog, Sihtasutus Haapsalu
ja Läänemaa Muuseumid juhataja.
Lk 250
Minu isiklik Läänemaa ajalugu
Heikki Pauts
Lk 253
/…/ 1986
Juuli alguses, kui Mati Läänemaa-kaevamised
algasid, sõideti ajaloomuuseumi juurest välja peaaegu samal kuupäeval nagu
eelmistel aastatel. Sellegipoolest oli ka paar erinevust – esiteks
kaevamiskoht. Tuttavaks saanud Maidlas sel aastal kaevamisi ei toimunud – vist
oli mingeid raskusi finantseerimisega. Nõukogude põllumajandus aga veel päris
vedru välja polnud visanud – nii lõhutigi pidevalt uusi muistiseid.
Järjekordseks ohvriks oli saanud Haapsalust umbes 10 kilomeetrit lõuna poole
asuv Ahli (Kolu) kalme, mis suures osas traktoritega hunnikutesse lükati. Sinna
kohale saamine oligi teiseks erinevuseks. Balti jaamas laadisime end koos
kaevamisvarustusega Haapsalu diiselrongi peale ja sõit läkski lahti. Haapsalus
tõstsime kärud-labidad mingi Mati organiseeritud veoauto peale ja istusime ise
linnalähiliini bussi number 10. /…/
Lk 259
Heikki Pauts töötab Hollandi Riiklikus Vanaaja
Muuseumis Leidenis
Lk 273
Allikas: Mandel, Mati “Läänemaa muinasajast Lihula keskaega : arheoloogilise uurimise lugu” : Tallinn, 2022