„Loodushoiu sajand : Eesti looduskaitse 1910-2010“
Biosfääri kaitseala
Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala (BKA) loomise
idee küpses teadlaste peades alates UNESCO programmi „Inimene ja biosfäär“
(MAB) programmi käivitamisest Eestis 1970. aastate lõpus. Põhiidee oli luua
maakera eri ökosüsteemitüüpe esindavaid kaitsealasid ürglooduse uurimise ja
kaitse eesmärgil.
1980. aastate keskel toimus oluline murrang üleilmses
biosfääri kaitsealade kontseptsioonis: tõdeti et biosfääri kaitsealad peaksid
peegeldama inimese ja looduskeskkonna pikaajalisi suhteid. Nii ilmusid ka Eesti
biosfääri kaitseala arutelusse uued teemad ja tegevusse uued suunad: osaleda
regionaalplaneerimises, põhjendada loodusvarude püsivat ja tasakaalustatud
kasutust, rakendada tavapärases majanduses looduslähedasi vorme, kaasata BKA
juhtimisse kohalikku rahvast, arendada ökoloogilist tööstust, toetada
tavapärast loodushoidu ja maaviljaelust ning kultuuritavasid. /…/
/…/ 6.detsembril 1988 võttiski ülemnõukogu vastu otsuse. /…/
Lk 175
/…/ Igas saarestiku maakonnas loodi oma kaitseala keskus:
Saaremaa oma Kuressaares, Hiiumaa oma Kärdlas ja Läänemaa kesksus Haapsalus,
mis küll tegutses põhiliselt Vormsil. Juba eri suuruse tõttu kujunesid keskused
väga erinevaks. Algas biosfääri kaitseala keskuste hiilguse ja viletsuste
periood. Hiilguse, sest oma olemasolu kaheteistkümne aastaga tehti ära suur töö
saarte loodust ja kultuuri uurides, kirjeldades ja tutvustades. /…/
Lk 176
Allikas: Loodushoiu sajand : Eesti looduskaitse 1910-2010 Tallinn, 2014