Otse põhisisu juurde

Tõnu Õnnepalu "Viimane sõna"

23.juuli. Haapsalu, Päeva Villa

Aken on lahti, sealt tuleb lakkamatut kajakate kräunumist. Kevadel võib see lärm siin hotellis undki segada. Mul ei sega. Kajakakräunumine uinutab, samuti kui meretuul. Mu vanad head hällitajad ja hoidjad./.../

Lk 90

/.../Milliseid raamatuid, millise raamatu oleksin ma kirjutanud selles elus, Haapsalu Õhtu-kalda tänavas, kus pikal sügisel ja talvel pole muidugi mingit kajakakisa ega mahedat meretuult. Laht on kaua jääs, ammu oled väsinud ootamast./.../

Lk 91

/.../ Siin Promenaadi pool on üldse teised linnuhääled kui seal Õhtu-kaldal. Linnalikumad. Kajakateks on rohkem need katustel pesitsevad suures linnakajakad, naerukajakate mõnusat kräunumist on vähem. Ja öösel käib siin elu, inimeste, muidugi mitte lindude. Kuursaalis oli isegi disko. Kõik on siin suurejoonelisem ja uhkem kui seal kunagisel kalurionnide-kaldapealsel. Keiserlik kuurort! Tõesti, lõpuks ma leidsin, pärast viitkümmet aastat tulutuid otsinguid, oma väikeselt vaeselt kodumaalt ühe suurejoonelise linna! Kus mu silmad enne olid? Vaatasid üle, nagu nii paljudest asjadest. Haapsalu oli alati liiga lähedal, liiga tee peal. Hiiumaale sõites on ta ainult üks tüütu takistus, kümme kilomeetrit kiirusepiirangut, ja tee äärde jääb ju ainult see kole ilmetu nõukogudeaegne linn. Suhtusin Haapsallu väga üleolevalt. Siis võeti veel raudtee ka üles. Mis koht see üldse niisugune on, mingi vana allakäinud kuurort mudaste lahtede ääres? Käisin Hiiumaa vahet vist kakskümmend viis aastat, enne kui ükskord Haapsalu promenaadile, üldse neile vastupandamatutele kaldapealsetele sattusin. Nad võlusid küll. Aga siis läksid jälle meelest ära. Nüüd olen ära tehtud. Oo jaa... Elada siin... Hingata surmani neid mahedaid, parajaid meretuuli, kõndida sellel ennesõjaaegsel, ma mõtlen, Esimese maailmasõja eelsel promenaadil, kus nagu oleks veel midagi alles - sellest Euroopa viimasest õnneajast, igatahes enesekindluse, lootuse, pidurdamatute fantaasiate ajast. Kujutan ette küll, et tema majesteet ise võis siin jalutada, dekoor on sobiv. Hingata mereõhku. Enne kui ta, loll, ühes teiste omasugustega selle õnnetu sõja valla päästis ja enne, kui ta ühes keldris maha lasti. Inimene ikka ise hävitab oma õnne. Kui ta juhtub olema isevalitseja, siis veel paljude teiste. Alati ikka suurema õnne, kuulsuse nimel!

Lk 117

26.juuli

Viimane hommik. Juba minek, kiirustamise tunne. Aeg on läbi, üks väike igavik otsas. Aitab ka. Eile juba tundsingi, et läägeks läheb see lõputu armsate puumajakeste, vanade pragunenud uste, suvesse avatud õhuakende imetlemine. Tänavad said ka otsa. Neid tundus olevat lõputult, neid puumajatänavakesi, mööda kaldaid ja ühest kaldast teise, kerge kaarega üle mäe, aga korraga olid kõik läbi käidud. Hakkasid korduma. Linnake on väike. Aga siiski suurejooneline! See tunne mind ei jätnud ega jäta. Haapsalu jääb meelde kui müstiline kogemus: välismaa kodumaal, täiuslik äraolek, õhtud kaldapealsetel, kus ma iial pole jalutanud ega jaluta kunagi enam. /.../

Lk 132

Allikas: Õnnepalu, Tõnu "Viimane sõna", Tallinn, 2021