Tõnu Õnnepalu "Viimane sõna"
23.juuli. Haapsalu, Päeva Villa
Aken on lahti, sealt tuleb lakkamatut kajakate kräunumist.
Kevadel võib see lärm siin hotellis undki segada. Mul ei sega. Kajakakräunumine
uinutab, samuti kui meretuul. Mu vanad head hällitajad ja hoidjad./.../
Lk 90
/.../Milliseid raamatuid, millise raamatu oleksin ma
kirjutanud selles elus, Haapsalu Õhtu-kalda tänavas, kus pikal sügisel ja
talvel pole muidugi mingit kajakakisa ega mahedat meretuult. Laht on kaua jääs,
ammu oled väsinud ootamast./.../
Lk 91
/.../ Siin Promenaadi pool on üldse teised linnuhääled kui
seal Õhtu-kaldal. Linnalikumad. Kajakateks on rohkem need katustel pesitsevad
suures linnakajakad, naerukajakate mõnusat kräunumist on vähem. Ja öösel käib
siin elu, inimeste, muidugi mitte lindude. Kuursaalis oli isegi disko. Kõik on
siin suurejoonelisem ja uhkem kui seal kunagisel kalurionnide-kaldapealsel.
Keiserlik kuurort! Tõesti, lõpuks ma leidsin, pärast viitkümmet aastat tulutuid
otsinguid, oma väikeselt vaeselt kodumaalt ühe suurejoonelise linna! Kus mu
silmad enne olid? Vaatasid üle, nagu nii paljudest asjadest. Haapsalu oli alati
liiga lähedal, liiga tee peal. Hiiumaale sõites on ta ainult üks tüütu
takistus, kümme kilomeetrit kiirusepiirangut, ja tee äärde jääb ju ainult see
kole ilmetu nõukogudeaegne linn. Suhtusin Haapsallu väga üleolevalt. Siis võeti
veel raudtee ka üles. Mis koht see üldse niisugune on, mingi vana allakäinud
kuurort mudaste lahtede ääres? Käisin Hiiumaa vahet vist kakskümmend viis
aastat, enne kui ükskord Haapsalu promenaadile, üldse neile vastupandamatutele
kaldapealsetele sattusin. Nad võlusid küll. Aga siis läksid jälle meelest ära.
Nüüd olen ära tehtud. Oo jaa... Elada siin... Hingata surmani neid mahedaid,
parajaid meretuuli, kõndida sellel ennesõjaaegsel, ma mõtlen, Esimese
maailmasõja eelsel promenaadil, kus nagu oleks veel midagi alles - sellest
Euroopa viimasest õnneajast, igatahes enesekindluse, lootuse, pidurdamatute
fantaasiate ajast. Kujutan ette küll, et tema majesteet ise võis siin jalutada,
dekoor on sobiv. Hingata mereõhku. Enne kui ta, loll, ühes teiste omasugustega
selle õnnetu sõja valla päästis ja enne, kui ta ühes keldris maha lasti.
Inimene ikka ise hävitab oma õnne. Kui ta juhtub olema isevalitseja, siis veel
paljude teiste. Alati ikka suurema õnne, kuulsuse nimel!
Lk 117
26.juuli
Viimane hommik. Juba minek, kiirustamise tunne. Aeg on läbi,
üks väike igavik otsas. Aitab ka. Eile juba tundsingi, et läägeks läheb see
lõputu armsate puumajakeste, vanade pragunenud uste, suvesse avatud õhuakende
imetlemine. Tänavad said ka otsa. Neid tundus olevat lõputult, neid
puumajatänavakesi, mööda kaldaid ja ühest kaldast teise, kerge kaarega üle mäe,
aga korraga olid kõik läbi käidud. Hakkasid korduma. Linnake on väike. Aga
siiski suurejooneline! See tunne mind ei jätnud ega jäta. Haapsalu jääb meelde
kui müstiline kogemus: välismaa kodumaal, täiuslik äraolek, õhtud
kaldapealsetel, kus ma iial pole jalutanud ega jaluta kunagi enam. /.../
Lk 132
Allikas: Õnnepalu, Tõnu "Viimane sõna", Tallinn, 2021