„Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro. Kokku maalitud“
Maastik kadakatega
/…/
Merele lähemale – sülle kukkus promenaadiäärne Haapsalu maja
1998.aastal võtsid Epp Maria ja Jaak vastu järjekordse väljakutse, kui nende teele sattus üksindusest kokkukukkumise äärel olev vana maja Haapsalus, kesk mädarõikaid ja nõgeseid, mis ilmtingimata vajas päästmist.
„Kas tahaksite siia maja osta?“
Epp Maria: „Mind oli kutsutud Haapsalu kultuurimajja näitust tegema. Ma ei olnud kunagi enne Haapsalus käinud, Jaak vist ka mitte. Saime näituse ruttu üles ja mõtlesime, et jalutame kuulsal promenaadil ja vaatame Tšaikovski pinki. Rääkisime veel, et küll see on tore mereäärne linnakene. Vaatasime, et kahe heas korra maja – rehabilitatsioonihaigla ja hotelli Tervis – vahel on üks mahajäetud, kohe kokku kukkumas puumajake. Mõtlesime, et jumal kui ilus maja on varemetes! Keegi ei hoolitse selle eest ja kindlasti tõmmatakse see varsti maha…“
Lk 191 – 192
/…/
Epp Maria: „Ma käisin kohaliku muuseumi arhiivis, et uurida, mis selles majas algselt oli olnud. Selgus, et see oli kuulunud kõrvaloleva Ungern-Sternbergide mõisa juurde, mille koha peal on praegu hotell. Mõisahoone oli suur ja uhke, paraku ei ole sellest midagi säilinud.
Meie majake oli kunagi ehitatud külalistemajaks. See vastab ilmselt tõele, sest seal on väga kõrged laed. Maja oli olnud omal ajal väga edumeelne, kuna seal oli olnud üks Haapsalu esimesi telefone. Kuuldavasti oli seal kunagi olnud ka haigla labor, kus elas kõrval asuva haigla peaarst…“
Lk 194
/…/
Kas nüüd või ei iial!
Epp Maria: „Üheks ajendiks galerii tegemisel oli see, et kuna inimesed käisid mul kodus maalidega tutvumas, sai igapäevast suhtlust liiga palju. Kodus tuli ju ka alati oma majast ja kodukujundusest rääkida, sinna ei tuldud ainult pilte vaatama. Ja kuna kogu aeg käis külalisi, pidi kodu korras olema. Ma väsisin sellest kõigest natuke ära. Siis otsustasingi, et teeme eraldi galerii, kuhu saame samasuguse hubase interjööri luua nagu meil kodus ja kus klientidel on maale mugavam vaadata, kuna need on juba seintel. Galerii oli nagu päästerõngas. Mina ei pidanud kogu aeg kodu korras hoidma ja klientidel oli huvitav Haapsallu tulla. Eks saime Jaaguga juba vanemaks ka ja meil polnud ju kunagi oma galeriid olnud.
Mõtlesime, et kas nüüd või ei iial!
Galeriimaja oli järjekordne majavare. Seal oli liivapõrandaga pööning, mis oli välja ehitamata. Esimesel korrusel oli enne meid olnud elektritarvete kauplus, aga Eesti ajal asus seal kuulus Valdmanni kohvik. Nii et ka sel majakesel on põnev ajalugu…“
Lk 202
/…/
See, et meie galerii tiksub praegu edasi, on väga ilus ja suur saavutus. Kui Eesti Vabariigil täitus sada aastat, sai minu galerii kümneaastaseks! Oleme hästi hakkama saanud ja mis peamine – see on toonud inimestele väga palju rõõmu. Külalisteraamatus on küll ainult head sõnad. Ma arvan, et galerii annab ka Haapsalu linnale midagi juurde, ja ma pole linnapead petnud, kui ta kutsus kunstnikupere sinna elama. Ma arvan, et ka kultuuri- ja kohvikuelu sai Haapsalus indu juurde. Pärast Anni kohvikut tekkis Haapsallu juurde palju teisi kohvikuid. Eeskuju ju innustab. Minu mõjutusmeetod ühiskonnas ongi see, et ma ei võitle barrikaadidel, vaid annan eeskuju ja impulsi, kuidas enda ümber ilu luua.
Usun, et galerii tegemine oli õige ja hea käik, elu ise juhatas selle kätte. Tuleb lihtsalt õige hetk ära tunda ja teha otsus loobuda pealinna elust. Ka sellega tahame anda eeskuju. Praeguseni on see meie puhul toiminud – oleme hakkama saanud ja väga rahul. Meil ei ole kordagi tulnud pähe minna tagasi Tallinna elama…
Lk 204 - 206
/…/
Allikas: Katrin Helend-Aaviku „Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro. Kokku maalitud“, Tammerraamat, 2019