„Läänemaa loodusmonumendid“
Haapsalu linn
Arheoloogiliste leidude alusel kujunes Haapsalu alal
esimene asundus 13.sajandi esimesel poolel. Vanimad jäljed sellest pärinevad
Lossiplatsi lõunaküljelt tänapäevase Jaani tänav 4 kinnistult, kus kaevati
välja puidust keldri jäänused, mis oli ehitatud aastatel 1158-1228. Samalt alalt leiti ka üheruumilise
hoburauakujulise ahjuga palkhoone jäänused, mis on teadaolevalt Haapsalu vanim
elamu./.../
/.../1265. aastal ehitati loode-kagusuunalisele
laugenõlvalisele voorjale künnisele linnus ja Haapsalust sai Saare-Lääne
piiskopi residents ligi kolmesajaks aastaks. Linnuse vanim osa on selle keskel
asuv kastell, nn väike linnus, mille rajamise aeg kõigub 1265. aastast
14.sajandi algusveerandini. Piiskopilinnuse rajamise üheks peamiseks põhjuseks
oli soov kontrollida siitkaudu kulgevat muinasaegset veeteed. /.../
/.../ 1279. aastal andis piiskop Hermann I Haapsalule
Riia eeskujul linnaõiguse, 1294. aastal kehtestas piiskop Jacob selle uuesti nn
piiskopiõigusena. 13.- 14.sajandil juhtis linna kohtufoogt, kelle määras ametisse
piiskop. Esimesed kirjalikud teated rae kohta pärinevad 15.sajandist.
Linnaelanikud oli peamiselt sakslased, eestlased ja rootslased. 13.-16.
sajandil rajati ka eeslinnused, mida tuntakse praegu suure linnuse nime all.
Lisaks valmis 15.sajandi alguses Haapsalut ümbritsev linnamüür./.../
Lk 15
/.../ Jüriöö ülestõusu ajal (1343) üritasid eestlased
edutult linnust vallutada. Liivi sõjas käisid nii linnus kui linn korduvalt
Taani, Rootsi ja Vene vägede vahel käest kätte, kuni see lõpuks (1581)
rootslaste saagiks langes. Nii algas linnas ligi 130-aastane Rootsi
võimuperiood. Läänemaa rannikualadest koos Haapsalu linna ja linnusega
moodustati omaette üksus - Haapsalu lään, mille eesotsas seisis riigi poolt
määratud ametnik - lossifoogt. /.../
/../ Põhjasõja ajal 1710. aastal tungisid linna
venelased ja rootslased alistusid neile võitluseta. 1784. aastal sai Haapsalust
maakonnalinn. 18.sajandi viimasel veerandil ehitati suuremad riiklikud ja
kommunaalhooned: kohtumaja, tollimaja, raekoda (1775), kivist magasinid ja
kasarmud./.../
Lk 16
/.../ Haapsalus sündis 1805.aastal kohtufoogti pojana
saksa-rootsi päritolu soome-ugri keelte uurija, etnograaf ja loodusteadlane
Johann Ferdinand Wiedemann. Samuti töötas linnas kreisikooli inspektorina
folklorist Aleksander Heinrich Neus, kes oli silmapaistev rahvaluule koguja
ning üks Eestimaa Kirjanduse Seltsi
asutajaid ning etnograaf ja ajaloolane Carl Friedrich Wilhelmt Russwurm, kes
kogus hulgaliselt folkloristlikku materjali eestlaste ja rannarootslaste
kohta./../
Lk 17
/.../ Haapsaluga on seotud rohkesti legende.
Skandinaavia saagadest pärineb lugu rootslaste neljandast kuningast Ingvar Eysteinssonist (sünd. 616), kes oli
läinud rüüstama Stein'i-nimelist kohta Eestimaa läänerannikul. Eestlased
kogunud aga suure väe ning tapnud puhkenud võistluses hulga uljaste viikingite
seas ka nende kuninga. Ingvar maetud sealsamas lähedal Adalsysla nime kandnud
kohas. Ingvari poeg Anund, kes oli tuntud eestlaste leppimatu vaenlasena,
korraldanud seejärel kättemaksuks suure väega uue rüüsteretke Eestimaa rannikule. On arvamusi, et Adalsysla
võis asuda tänapäevase Haapsalu kohal.
Haapsalule on saanud ainuomaseks legend augustis
täiskuu aegu lossikabeli aknale ilmuvast Valgest Daamist./.../
Lk 23
Allikas: "Läänemaa loodusmonumendid" / Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja : Tallinn, 2021