Carl Russwurm „Eibofolke“
/../ Ungru, mis oli 1620. aastal Haapsalu piirkonna ( i Håpsal-lähn) ainus mõis (loss, gård), kuulus 1623. aasta 12.juulist Reinholdt Herckeli tütre Anna Herckeli teisele abikaasale Otto von Ungernile,s. 1570 + 1646, ja tunnistati 8. mail 1629 pärusmõisaks, kuna Gustav Adolf kinnitas talle Rootsi mõisa ehk Lindenhoffi (det Hoff Schwedische Guth, som eliest kallas Lindenhoff) Harju-Viru õiguse järgi, s.t. naisliini pidi viienda põlveni päritavaks.-
1715. aastal oli mõisa omanikuks Reinholt Ungerni lesk Augusta, sünd. paruness Pahlen Palmse mõisast, kes oli uuesti abiellunud Vene vangistusest naasnud Hans von Roseniga. Külaskäigu kohta, mille Peeter Suur 1715. aasta juulis (mitte 1713. aasta sügisel, vrd. Wrangel 108) Ungrusse selle daami juurde tegi, vt Inland 1836 nr 35. Possart lk. 3030 j.
Mõis jäi Ungern-Sternbergide perekonna valdusse 1810. aastani, mistõttu selle nimi on ka eesti keeles Ungro-mois, ja praegu (1855) kuulub see krahv Magnus de la Gardiele./…/
Lk 115
/…/ Haapsalu saatusest vaid üht-teist: 1228 olevat lossi asutanud Mõõgavendade ordu meister Volquin; tõenäolisemalt laskis selle 1240. aasta paiku ehitada Läänemaa piiskop ja muutis selle pärast Lihula piiskopkonna likvideerimist oma residentsiks. Lossi kaitse all asutati 1279. aastal Haapsalu linnake. Rootsi ooberst Åke Bengtsson võttis lossi 7. augustil 1563 viimaselt piiskopilt hertsog Magnuselt ära, kuid 1575. aastal andsid Liivimaa mõisamehed, kellele see oli panditud, selle siiski üle Saaremaa asehaldus Claus von Ungernile hertsog Magnuse eest, kellele venelased selle 1576. aasta 12. veebruaril tagasi võitsid. 9. augustil 1581 vallutasid rootslased Karl Henrikson Horni juhtimisel selle lõpuks uuesti, ja 1628. aastal müüs Gustav Adolf lossi ja Haapsalu linna koos kõigi lossi mõisatega, mis hõlmasid 266 asustatud ja 109 7/8 asustamata adramaad, 66 850 riigitaalri eest feldmarssal Jacob de la Gardiele, kelle perekonna käes oli see kuni 1691. aastani, mil reduktsioonikomisjon selle taas riigile välja mõistis. 1710. aastani, mil reduktsioonikomisjon selle taas riigile välja mõistis. 1710. aasta juulis võttis linna ja lossi oma valdusse Venemaa kindral Bauer, ja praegu on Haapsalu Läänemaa kreisilinn. /…/
Lk 117
/…/ Kuna keskajal valitses usk abistavatesse majavaimudesse, samuti liitudesse kuradiga, kes asus kõikjal lendmao asemel, siis oodati lohedelt ka sääraste varade kohaletoimetamist ja nii tekkis kujutlus leegitsevast, varandust kohaletoovast lendmaost, keda Läänemaa rootslased kutsusid nimega Skrat, Skret, eestlased kratiks, kretiks. /…/
Lk 576
/…/ 1846. aastal sõitsid kaks Haapsalu kalurit pimedal ööl Noarootsist koju. Äkitselt nägid nad maalt enda poole liikumas leegitsev kogu. Vaevalt oli üks jõudnud teisele hüüda: „Kratt tuleb!“, kui see oli juba nende juures, täitis paadi tulega ja heitis end neile peale, nii et kiiresti pähetõmmatud kasukatel, mille läbi nad kuumust tajusid, olid pärast põletuse jäljed. Kuna nad jäid täiesti vaikseks, tõusis kratt õhku ja lendas põhja poole. /…/
Lk 577
/…/ 7. Sellest, kui kiiresti isegi meie sajandil kõiksugu kummalised kuuldused ja legendid ähvardavate ohtude ja saladuslike sündmustega ühte sulavad, annab enam kui piisavat tunnistust talupoegade seas ringlev hirm koolera ees. Nimelt levis 1848. aastal maal rootslaste ja eestlaste seas kuuldus, et kuna inimesi olevat liiga palju, pidavat mõned neist ja nimelt vaesemad mürgitatama. Lõpuks olevat arstidele saadetud kirstutäite kaupa mürki, mida olevat puistatud tänavatele, visatud kaevudesse, küpsetatud saia ja segatud viina sisse. Haapsalus olevat mürgitatud kõik kaevud, mistõttu kõik kaevud kaeti kinni ja valmistuti põgenemiseks, kus arvati end olevat kindlamas kohas. Noa.Vo. /…/
Lk 613
/…/ 1. Haapsalus lossi, gå-shl´otti, piirasid paljud aastaid tagasi vaenlased, ja kuigi garnison sai mere alt uuemõisasse viinud maa-aluse käigu kaudu mõnikord toiduaineid, jäi see suurde näljahätta, kuna piiramine jõudis juba seitsmendasse aastasse. Kuid puuduse all kannatas ka vaenlane, kes saatis salakuulaja uurima, kas loss peab veel kaua vastu. Kui piirajad nende kavatsusi märkasid, lasksid nad ainsal veel elusoleval härjal välimise ringmüüri sees ringi liikuda ja ärritasid ta möirgama, nii et luuraja kuulis seda elumärki erinevates kohtades. Seepärast rääkis ta väejuhile, et tagavarasid on veel piisavalt, mispeale see lõpetas piiramise ja lahkus. Noa. Haapsalu. /…/
Lk 613 - 614
Allikas: Carl Rußwurm "Eibofolke, ehk, Rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus" / tõlkinud Ivar Rüütli. Haapsalu : Eestorootsi Akadeemia, 2015