Otse põhisisu juurde


Tiina Tamman „Otseütleja“

/…/ Leppik lõi ootamatult käega laksti vastu põlve. „Oleksin eile pidanud hoopis Heino Ellerit mängima, eesti muusikat propageerima. Teist niisugust võimalust ilmselt ei tule, ja mina lasksin selle niisama käest! „ hüüatas ta. „ Eller on parim, mis Eestil pakkuda on – põhjamaise Vivaldi moodi.“

Elsa noogutas. Vivaldit ta teadis. „See Tšaikovski pala, mida te eile mängisite, oli ju ka Eestiga seotud, eks?“

Leppik üllatus. Ennist oli ta just kahelnud, kas naine mäletab veel, mida eile sai räägitud. Mäletab küll, oskab selle kohta isegi küsida! Leppik tundis uuesti, kui tore on niisuguse naise seltskonnas olla, temaga rääkida. Mõte pani teda muhelema. „Jaa, see oli „Chant sans paroles“ tsüklist „Souvenir de Hapsal“. Isegi aasta oli Lepikul meeles! Ja Tšaikovskiga seoses sai Elsale uuesti meelde tuletada, et tookord oli Eesti osa Tsaari-Venemaast. Naisel oli ilmselt vaid hägune aimus ajaloost ja geograafiast.

Haapsalu mereranda mäletas Leppik hästi, oli seal mitu korda jalutamas käinud, küll omapead, küll koos Juta ja tolle õe Magdaga, kui nad Magdal külas käisid. /…/

Lk 52

Allikas: Tiina Tamman „Otseütleja“ : Tallinn, 2021