Aidi Vallik „Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn“
/.../ Ma ei teagi, millal ma mõistsin, et loss elab. Vist sel soojal ööl, kui ma koju minnes möödusin lossimüürist ja üsna juhuslikult tundsin tema laia vibreerivat välja, mis minu sisenedes järsult koomale tõmbus ning muutus külmaks ja tõrjuvaks nagu kaitsekest. Siis seisin ma igal ööl seal müüri ääres, paludes lossi, et ta mind omaks võtaks. Ja ükskord ta avaneski mulle. Äkki oli kogu loss mu ees lahti ja siitpeale olin temaga üdini seotud.
Siin oligi mu linn, võib-olla üle poole tuhande aasta tagasi, ja nüüd olin ma jälle tulnud. Võib-olla olin ma tookord Hermann I Buxhöwden, kes selle linna rajas ja esimesena omaks hoidis? Või olin ma keegi neist hilisematest Johannestest või siis Winrich von Kniprode, kelle ajal valitses linnas rahu ja ehitati linnamüür?
Need heledad ja tumedad varikogud sealt lossist ei vastanud mulle. Aga see linn oli minu ja mina tema oma. Nüüd ei saanudki ma temast enam päriselt lahti. Käisin seal öösiti kummalistel eksperimentidel, pihlakane rist kaelas, punased paelad ja tublisti vaske randmete ümber. Kolm-neli lähedast sõpra tegid seda kõike kaasa, olid samuti osalised nii selles loos kui nende endi lugudes, kuid enamasti tahtsin oma lossi üksinda minna. /.../
Lk 86-87
/.../ Kõiges selles olid osalisteks ka mu Haapsalus käivad sõbrad, kuid keegi ei andnud end Haapsalu lossile nii jäägitult nagu mina. See siin oli minu loss ja riik. /.../
Lk 87
/.../ Kõik sujus, läks korda, ja nad korraldasid meile väga kauni laulatuse. Jaanipäeval aastal 2000, Haapsalu linnuse vanas toomkirikus, kuhu selle hüljatuse aegadel nõukogude aja lõpus sõpradega oma kuningamängu ajal olime korduvalt sisse murdnud, koraale laulnud, küünlaid põletanud ja muid trikke teinud.
Vahepeal oli toomkirik koos ülejäänud linnusega taas ellu äratatud, läbinud renoveerimiskuure, tehtud kenaks ja korda, ja juba aastaid toimusid linna jumalateenistused, laulatused, leerid ja matused põhiliselt jälle seal.
Haapsalu toomkirikus on iseenesest juba midagi müstilist, mille annab aeg ja olemine jumaliku ja inimliku maailma piirimail. See on üks Eesti vanemaid kirikuid, esimesed ülestähendused hoone kohta on pärit juba 13. sajandi teisest poolest. Ning just selles kirikus paari pandud saada tundus väga oluline, märgiline, tähtis - arvesse võttes seost ja sidet, mis mul linnusega juba endisest ajast oli. /.../
Lk 192-193