„Minevik on olevik. Tiit Salumäe 70“
Ülla Paras „46 aastat
Jumala majapidaja ja aednik“
22.septemberil 1975 kell
18.30 kogunes EELK Haapsalu Jaani koguduse juhatus kantseleisse koosolekule.
Kohal olid juhatuse esimees Johannes Haavamaa, sekretär Alfred Niilo, laekur
Adeele Ristmägi ja õpetaja ameti kandidaat Tiit Salumäe. /…/
/…/ Koguduse juhatus
võttis teadmiseks Haapsalu Jaani koguduse teenimise määramise õpetaja ameti
kandidaadile Tiit Salumäele. Juhatus otsustas õpetaja ameti kandidaadile maksta
varem õpetajale makstud tasu – 70 rubla kuus. Juhatus otsustas ametisse võtta
koorijuhi palgaga 25 rubla kuus ja määrata sellele kohale 1.septembrist 1975
Lia Salumäe, kes on lõpetanud Tallinna Muusikakooli ja õpib EELK Usuteaduse
Instituudis muusika osakonnas. Lisaks otsustas koguduse juhatus osta mõttelise
osa majast Haapsalu linnas Suur-Liiva tänav 2 [nüüd Suur-Lossi tn 1]. Nii algas
23aastase Tiit Salumäe ja 19aastase Lia Salumäe elu Haapsalus. /…/
Lk 65
Nõukogude aeg
/…/ 1980. aastal ehitas
kogudus koorirõdu pikemaks ja paigaldas koorile spetsiaalse astmestiku. Kui
1975. aastal algasid kooriproovid, oli kooris kümme naist ja kolm meest.
1978.aastal oli segakooris juba kaheksateist naist ja kaks meest. Lia Salumäe
pühendunud töö tulemusel ei mahtunud koor vanale kitsale rõdule enam ära. Lia
Salumäe on meenutanud, et ta sukeldus kohe koguduseellu. Juba kolme nädala
pärast, septembris 1975, laulis kooris koos baptisti koguduse kooriga
Metsakalmistu pühitsemisel surnuaiapühal. Lia Salumäe mäletab, et „algul kartis
– uus koht, inimesed võõrad. Aga koor ja kogudus hoidsid teda, 19-aastast noort
naist kui oma last“. Kooriproovid toimusid kord nädalas. Kontserte nõukogude
ajal teatavasti kirikus korraldada ei tohtinud. Kõik esinemised pidid jääma
kiriklike talituste raamidesse. /…/
/…/ Kalmistud olid ainsad
kohad väljaspool kirikut, kus võis kiriklikke talitusi pidada. 1975. aasta
sügisel surnuaiapühal pühitses õpetaja Salumäe Metsakalmistu. Vanal kalmistul
siis surnuaiapüha pidada ei tohtinud. Vana kalmistu oli tollase generaalpaani
järgi ette nähtud likvideerida. Läbi kalmistu oli planeeritud Endla tänava
pikendus Jaama tänavani. Kalmistust pidi saama jalgteedega park. Üle hulga
aastate sai 1979. aastal vanal kalmistul jälle pidada surnuaiapüha, millest
võttis osa umbes 600 inimest. See oli aeg, mil kalmistupühadel käimine oli
paljudele loomulik osa pühade aastaringis. Paralleelselt kiriklike
surnuaiapühadega olid loomulikult ka ilmalikud kalmistupühad. /…/
Lk 68
/…/ Lisaks Haapsalu
koguduse õpetaja ja 1974. aastast konsistooriumi raamatukogu juhataja ametile
oli Tiit Salumäe aastatel 1975-1979 Noarootsi ja alates 1978. aastast Ridala
koguduse hooldajaõpetaja. 1981. aastal määrati ta ka Puškini (Leningradi)
luterliku koguduse (ingerisoome) hooldajaõpetajaks. See tähendas pikki sõite ja
palju kodukirikust eemal olekut. Tiit Salumäe on aasta tagasi ühes intervjuus
öelnud, et on tänulik Haapsalu kogudusele, kes leppis sellega, et õpetaja on
väga palju reisidel. Haapsalus pidasid jumalateenistusi tema praktikandid.
Esimesena Jaan Jaani, siis Mihkel Kukk jt. 1982. aastal kinnitati Tiit Salumäe
Lääne praostkonna abipraostiks. /…/
Lk 70
Ärkamisaeg
/…/ 1990. aasta suurimaks
sündmuseks oli toomkiriku taasavamine pühakojana. 1940. aastate lõpul Nõukogude
sõdurid peksid puruks ja põletasid kogu kiriku sisustuse. Ristimiskivi tükid
tõid muuseumi töötajad muuseumi varjule, üks kahest kirikukellast, mis tornist
alla visates maa sisse kukkus, suudeti samuti muuseumi tuua. 1971. aastal võeti
vastu ametlik otsus taastada endine pühakoda kontserdisaalina. Tööd kulgesid
siiski aeglaselt. Puudu oli vajaminevatest ehitusmaterjalidest, lisaks
rüüstamised ja vargused. Näiteks 1988. aastal loobiti kividega katki mõni aasta
tagasi pandud vitraažaknad. 1990. aasta kokkuvõttes kirjutab Tiit Salumäe:
„Aruandeaastal jõudis 1279. a. valminud toomkiriku restaureerimine sellesse
faasi, et just suurel reedel kutsus Lääne maavanem Andres Lipstok aruandja enda
juurde ja teatas, et otsustatud on kirik tagastada ja projekteerimise ülesanne
kontserdisaalist muuta tegutsevaks kirikuks. Aruandja koostas loetelu sellest,
mis muutmist vajab, ja tellijana jäi edasi maakonnavalitsus. Tähtajaks võeti
jõulud. Tänu restaureerimisvalitsuse hoogsale tööle ja sõpruskoguduste
aktiivsele abile eesmärk ka saavutati. Eriti aktiivne oli töid koordineerides
peaarhitekt Tõnis Padu. Töid juhtis tegelikult juhataja Tõnis Kask. Oreli
kinkisid Norra Kyrketorpi, Nakkila ja Loviisa kogudused.“ /…/
Lk 73-74
Eesti Vabariigi aeg
/…/ 1.mai 2015 läks
kuldsete tähtedega Haapsalu ajalukku – Tiit Salumäe seati Haapsalu toomkirikus
EELK Läänemaa piirkonna ja diasporaa piiskopiks. Huvitava ajaloolise seosena
võib välja tuua, et täpselt viissada aastat tagasi, aastal 1515 pühitseti
Haapsalus Saare-Lääne piiskopiks Johannes IV Kievel, kes 1524. aastal andis
õiguse siinseil aladel kuulutada luteri usku ja esimeseks luterlikuks kirikuks
sai Jaani kirik. Piiskopi residents oli Haapsalus 1563. aastani. Nüüd oli ring
täis saanud – Haapsalu oli jälle piiskopilinn. 2015. aastal ühes intervjuus
ütleb piiskop Salumäe: „Mulle meeldib piiskopiameti iseloomustuseks Uku Masingu
lugu aednikust, kes peab vaatama, et ilus poleks mitte ainult tänavapoolne
aiaosa, vaid terves aia sügavuses kasvaksid viljapuud. Piiskopiamet on ikkagi
karjase, teenija amet. Eksitakse arvates, et mida kõrvale ametis jõuad, seda
suurem on su võim. Pigem vastupidi – vastutuse suurenemisega võimalused ja
õigused hoopis vähenevad, sest oled ju seotud kogu infrastruktuuriga. Ega
meiega midagi alga ega lõpe! Peame nagu teatejooksus oma aja ära jooksma. Kõige
hullem ongi, et kui hakkame asju alustama või lõpetama.“/…/
Lk 80
Allikas:
„Minevik on olevik. Tiit Salumäe 70“, Koostaja Sirje Semm : Tartu, SA Ajaleht
Eesti Kirik, 2021