Balthasar Russow “Liivimaa provintsi kroonika”
Saksa
ordu Liivimaal esimesest meistrist viimaseni
Konrad
von Jork, 22. Saksa ordu meister Liivimaal.
/.../ Selle meistri valitsemise ajal, anno 1315, oli
Liivimaal ja kõigis ümberkaudsetes maades ennekuulmata hirmus kallis aeg / Russow kasutab näljahäda puhul väljendit
`kallis aeg`. 1315. aasta suur näljahäda hõlmas nii Liivimaa kui ka suuri
piirkondi üle Euroopa. Kannibalismi näide on laenatud kas Liivimaa Nooremast
Riimkroonikast või ühest Bremeni allikast/ vilja ja muu hädatarviliku
poolest, nõnda et nälga suri sadu inimesi, kes siis visati ja maeti suurtesse
aukudesse, ja mõned vanemad tapsid ja sõid ära oma lapsed ning mõned vanemad
panid leivapuudusel oma lapsed tulisesse sauna kinni, et nad seal lämbuksid.
Selsamal ajal juhtus Eestimaal ühes külas, mille nimi Puiatu, et üks sulane oma
isa näljahäda pärast ära tappis ja tahtis ära süüa, kui selle pealt tabati ning
suure piinamisega surma aeti. Ja kui tol ajal mõni varas alles äsja võlla poodi,
siis võtsid vaesed inimesed ta öisel ajal võllast maha ning sõid ära. See nälg
ja kallis aeg kestis sellepärast kolm aastat, et vili, nii rukis kui oder, igal
aastal põllul ära külmas.
Selle meistri ajal oli sõda ordu ja Saaremaa piiskopi vahel
ja selles sõjas võttis meister piiskopilt ära Haapsalu, Koluvere ja Lihula
linnused ühes terves Läänemaaga. Viimaks lõpetas ja lepitas selle tüliasja
Isarnus, 5.Riia peapiiskop. Pärast seda jättis Isarnus oma peapiiskopkonna maha
ja läks Welschlandti, kust ta pärit oli./.../
lk 69-70
Burcard von
Dreileben, 24. Saksa ordu meister Liivimaal.
/.../Selle meistri
valitsemise ajal, anno 1343 püha Jüri ööl /22.
aprilli ööl vastu 23. aprilli 1343 /, panid Harju talupojad Liivimaal
hirmsa kuriteo ja mõrva toime, koledasti mõrvates ja tappes pea kõik aadlisoost
sakslased, noored ja vanad, naised ja neitsid, junkrud ja sulased ning igaühe,
kes sakslane oli. Siis olid kõik sakslased Harjus ja Virumaal, Läänemaal ja
Saaremaal ja kogu Eestimaal mässuliste talupoegade pärast suures hädas ja ohus.
Selsamal ööl, kui tapmine käis, põgenesid mõned aadlisoost mehed, naised ja
neitsid alasti ja paljalt, ilma püksata ja paljajalu läbi võsade ja soode
Paidesse ja mõned Tallinna. Seal ei jäetud ka kloostreid puutumata, sest Padise
kloostris löödi maha ka 28 munka. Seejärel kogunes talupoegi 10 000 kokku, ja
määrasid endi hulgast kuningad ja vürtsid ja piirasid Tallinna linna koos Taani
asevalitsejaga Tallinna linnuses. Niisugust mängu alustasid ka Läänemaa
talupojad ja piirasid Haapsalus sisse oma piiskopi koos kõigi toomhärradega ja
paljude aadlikega. /.../
Lk 72-73
Gotthard Kettler, 46.
ja viimane Saksa ordu meister Liivimaal.
/.../ Kolmanda salgaga tungis ta Läänemaale. Kui aga hertsog
Magnus Haapsalus moskoviidi saabumisest teada sai, sõitis ta kiiresti paadiga
üle veel Saaremaale ning ei usaldanud Haapsallu jääda. Samal ajal puhkes üldine
kära, et Läänemaal ja kõik teised hertsog Magnusele kuuluvad kohad on
venelasega kindlas rahus. Seepärast muutusid läänemaalased hoopis julgeteks,
peale selle olid ka harjumaalased, aadlikud ja mitteaadlikud, kõik oma loomad
ja käepärase vara Harjust Läänemaale nagu heasse varjupaika toonud ja viinud,
sest nad usaldasid lauskmaad enam kui mõnd kindlust. Aga enne kui nad end selle
vastu kaitsta said, oli venelane kogu väega Läänemaal ja sai kogu selle
(kraami) kätte ning viis lisaks päris palju neist vangidena Moskvasse ja
Tatarimaale. Siis oleksid need head inimesed seda asja heameelega küll teisti
tahtnud näha, aga oli juba liiga hilja, sest hooletu julgus ja lootus inimeste
peale oli neid alt vedanud, ehk küll arvati, et Taani kuninga saadikud, kes
olid tol ajal Moskvas, pidid Läänemaale rahu olema toonud. /.../
Lk 162
Liivimaa kroonika
kolmas osa
/.../ Anno 1563, 28.juulil, piirasid rootslased Haapsalu linnust,
mis Taani kuninga vennale hertsog Magnusele kuulus, ning pärast seda kui nad
pea 10 päeva olid selle all tormituld lasknud ja Haapsalu omad enam mingit
pääsu ei teadnud, andsid nad üheskoos seal linnuses, nimelt toomkapiitel, raad,
rüütelkond ja kodanikud, igasuguste erandite ja lisatingimuste kinnitamise
järel 7.augustil alla. Kui nüüd rootslased Haapsalu linnuse ja toomi /Mõeldud on toomkirikut / olid vallutanud
ja kätte saanud, siis rüüstasid nad toomi, võtsid ära kõik missarüüd ja
kirikuriistad; monstrantsid ja karikad, peale selle tornidest maha võetud
kellad viisid nad Tallinna ning lasksid neist jämedaid suurtükke valada.
Toomhärradel aga lasti nende soovi kohaselt ära minna, nende majad võtsid nad
üle ning panid oma sõjamehed sisse. Nõnda pöörati see häbiväärne hooramaja,
Haapsalu toom pahupidi ja Baali papid aeti sealt minema. Samal ajal laastasid
saksa ja rootsi sõjamehed Haapsalu ümbrust ja kogu Läänemaad üsna armutult, nii
et mõned vaesed talupojad pidid ise atra vedama ja nende naised atra juhtima,
kuna kõik nende härjad ja hobused olid ära röövitud. /.../
Lk 186
/.../Anno 1575, 12.jaanuaril tulid Läänemaal Haapsallu mõned
komissarid, kelle hulgas Kuressaare asevalitseja Claus von Ungern peamees oli,
et Haapsalu, Koluvere ja Lihula linnuste pärast mõisameestega Taani kuninga
nimel läbi rääkida. Sest mainitud mõisamehed tahtsid neid linnuseid Rootsi
kuningalt kätte saada ning paljud nende seast olid neid juba hertsog Magnusele
lubanud ja tõotanud. Sellepärast astus Claus von Ungern selles asjas vahele.
/.../
Lk 266
/.../ Tol korral laastasid venelased ja tatarlased üpris
haletsemisväärselt maid ümber Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala,
samuti Saare- ja Hiiumaa, Muhu, Vormsi ja Noarootsi, välja arvatud Kuressaare
piirkond; nad röövisid ainult hobuseid ja inimesi, ei hoolinud aga suurt
härgadest ja lehmadest, kuna nad ei suutnud neid nii ruttu endaga ära ajada.
/.../
Lk 268
Liivimaa kroonika
neljas osa
/…/ Anno 1579, 18. augustil jõudsid Krimmi (khaani) saadetud
Tatari saadikud läbi Leedu ja Königsbergi Preisimaal Rootsi, Stockholmi. /…/
Lk 343
/.../ Kui tatarlased Haapsalu linnuse olid ära päästnud,
siis märatsesid nad Läänemaal niisama hirmsasti nagu Harjus ja võtsid vangi
ning viisid minema palju vaeseid inimesi sellest hoolimata, et Läänemaal
tookord tatarlaste endi isanda, moskoviidi maa oli. /.../
Lk 346
22. juulil anno 1581 vallutas Carl Hinricksen ja sai kätte
Koluvere linnus, /…/
Lk 359
/.../ Kui Lihula linnus ka oli vallutatud, läks Carl
Hinrichsen oma väesalgaga ja mitme suurtükiga Haapsalu kui Läänemaa peakindluse
alla ja piiras ka seda linnust, ehitas kantse ja lasi tormituld. Venelased aga
näitasid end algul üsna tugevate ja vihastena, panid kõvasti vastu ja lasid
mõned rootsi sõjasulased ja püssimehed kantsis maha. Kui nad lõpuks aru said,
et nende asi on kaotatud, siis tahtsid nad oma viha jahutada vaeste talupoegade
ja nende naiste ning laste kallal, kes rootsi sõjameeste eest olid Haapsalu
linnusesse nende juurde varju läinud; ja mõrvasid ning tapsid neist armetul
moel 70 ühes naiste ja lastega ning viskasid üle müüri alla. Ja üks vene naine
oli 7 Liivimaa talupoegade last oma käega ära kägistanud ja tapnud. Kui nad
pärast nägid, et nad linnuse rootslastele loovutamisest ei pääse, palusid nad vaba
läbipääsu takistamatult Venemaale minekuks ühes kõige sellega, mida nad endiga
suudavad ära viia, mida nad ka said. Siis läksid nad kõik Haapsalu linnusest
minema ja andsid selle 9. augustil rootslastele. /.../
Lk 360
Allikas: Balthasar Russow “Liivimaa provintsi kroonika”: Chronica der Prouintz Lyfflandt / tõlkinud ja kommenteerinud Jüri Kivimäe ; toimetaja Madis Maasing ; kujundanud Andres Tali. Tallinn, 2022