Andres Ammas: õpetaja. Ajakirjanik. Riigimees
Proloog.
Varatark algusest peale
Kui valida Andres Ammase lühikeseks jäänud elufilmist vaid üks kaader, mis kõige paremini iseloomustab seda anderikast, kiire mõtlemise, suure töövõime ja piiritu isamaa-armastusega meest, siis sobib selleks pilk, millel pikk prillidega noormees, 28 aastane Läänemaa rahvasaadik, omaasutatud ajalehe toimetaja, armastatud muusikaõpetaja, ajakirjanik ja koorijuht juhatab 1990. aasta 15. mail Toompea lossi rõdult sadade eestlaste spontaanset ühislaulmist. Seal lauldi internatsid Toompealt alla ja Eesti tuleviku kujundamise loost välja.
Kuidas sirgud väikeses Haapsalu linnas selline mitmekülgne mees, kes näis haaravat kõike lennult? Ema meenutuste kohaselt ilmnesid Andrest hilisemas elus iseloomustanud anded juba õige varakult.
Et vanemad käisid tööl, veetis Andres suurema osa oma varasest lapseeast vanaemaga. Vanaemale aga, selmet lapsega mängida, meeldis väga raamatuid lugeda, nii et Andres kurtis male igavust. Kui Andes sai kingiks puust klotsid, tähed külgedel, oli alguses huvitav neist torni ehitada. Siis hakkasid seda huvitama tähed, et miks need on igal kuubikul isesugused. Ta hakkas vanaemalt uurima, mida need tähendavad. Ühel õhtul ütles kolmene Andres emale: tule vaata, mis mina tegin. Ta oli tähtedest ladunud oma nime: Andres. Nõnda õppis Andres märkamatult lugema. Neljasega kirjutas ta vihikusse juba jutu - ise ütles, et kirjutas raamatu.
Andres oli kuuene, kui ema märkas, et poiss jookseb tuttavat lugu kuuldes raadio juurde. Ema pidas muusikakooli direktori Aade Nurmega nõu, et poiss on alles kuuene, tea, kas tasub proovida. Muusikakooli katseteks õppis Andres selgeks ühe laulukese. Seejäärel paluti tal rütmi koputada, aga poiss ei saanud ülesandest aru, lõi käega ja astus klassist välja. Aade Nurme võttis poisi siiski kooli klaverit õppima, et las proovib.
Kuueaastane läks Andres ka "päris" kooli. Õppealajuhataja Daimi Koolmeister küsis, miks ta juba kooli tahab tulla. Andres vastas : siin saab palli mängida. Koolmeister andis talle raamatu ja Andres luges sellest ette. "Jumal hoidku, ta loeb nagu 3.klassi laps!" imestunud Koolmeister "Las hakkab käima, kui nii kangesti tahab."
Teise versiooni järgi tahtis Andres kuueselt kooli minna sellepärast, et temast aasta vanem sõber Veiko Tišler läks ja Andres ei soovinud sõbrast maha jääda. Sõpradeks jäid nad Andrese surmani.
Kuigi raha oli vähe, osteti perre klaver. Naabrid ütlesid: lollakad, ostavad lapsele klaveri, endal pole mööblitki. Ent nii lugemise, sai Andres ka klaverimängu kuidagi iseenesest selgeks. Talle meeldis tollal populaarne Arne Oidi "Jamaika hällilaul" - "Sa magad, chiquito, mu poeg..." Hakkas klaver taga proovima ja varsti mängiski laulu ära.
Tema klaveriõpetajaks sai Heljo Talmet - inimene, keda kõik armastasid. Andres lõpetas muusikakooli klaveri erialal ja õppis seejärel veel aasta aega akordionit. Haapsalu I keskkooli legendaarne õpetaja Tõnu Paomets kutsus ta mängima kooliorkestrisse. Hiljem tekkisid koolis ansamblid. Paomets soosis sedagi, sest koolil oli vaja tantsuansamblit, mitte ainult orkestrit. Niimoodi leidis muusika Andrese elus kindla koha. Ka õpilasmaleva komissarina tegi maleva laulu tema.
Kord oli Aade Nurme poisi emale koguni öelnud, et on üks asi, mida Andres teeb paremini kui nii mõnigi muusikakooli õpetaja - lehest lugemine. See tähendas head noodilugemisoskust.
Noodi kõrval hõlmas Andres kiiresti ka igasugust muud teksti. Selle poolest olid nad tulevase aatekaaslase Mart Laariga ühemoodi. Igas klassis oli ta hea, viieline õpilane. Kodus polnud emal eales vaja küsida, kas pojal on õpitud. See oli iseenesestmõistetav.
Andrese tugev isamaalisus pärinev samuti kodust. Selle taustaks on perekonnalugu. Andrese emapoolne vanaisa Aleksander Luiga oli võidelnud koos kahe vennaga Vabadussõjas soomusrongil ja sai selle eest Vabadusristi. Pärast Vabadussõna andis riik talle väikese talu Otepää lähedal Hellenurmes. Et vanaisast sai Hellenurmes omakaitse ülem, arreteeriti ta 1945. aasta jaanuari ja ta suri detsembris 1946.
Vanaisa vend kolonelleitnant Oskar Luiga oli Vabadussõjas laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülem. Ta vahistati novembris 1940 ja tapeti 24. juunil 1941. Teda oli autasustatud kolme Vabadusristiga - selliseid mehi oli Vabadussõjas kokku vaid üheksa.
Vanaisa noorim vend Johannes Luiga oli Treffneri koolipoiss, samuti Vabadusristi kavaleri ja üks nooremaid Vabadussõjas langenud võitlejaid.
Andrese ema Maie Laadoga, neiuna Luiga, oli koos õega kodutütar, kõik nende kolm venda aga noorkotkad. Maie küüditati koos oma emaga 1949. aasta märtsis Siberisse ja nad pääsesid Eestisse tagasi kolm aastat pärast Stalini surma.
"Kõige püham asi oli Eesti lipp ja suurim püha oli võidupüha, isegi suurem kui jõulud, "meenutab Andrese ema. Ta lisab veel, et konservatooriumis taheti Andresest teha komsomolijuht, aga Venno Laul olla ta päästnud, põhjendades, et poisil on niigi palju tööd: õppimine Tallinnas ja õpetamine Haapsalus.
Lk 9 - 11
Lk 9 - 11
Allikas: Andres Ammas : õpetaja. Ajakirjanik. Riigimees / [koostaja ja toimetaja Anu Jõesaar ; tekstid: Lehte Ilves, Margus Maiste, Krista Aru ; kujundaja Egon Erkmann, fotod: Arvo Tarmula, Mats Õun, Erik Peinar], 2020