Roman Marley „Õigus ja tõde"
Saateks
Olles sunnitud elu alalhoidmiseks ja piinamiste eest pääsemiseks kodumaalt lahkuma, kümned tuhanded eestlased hetki enne kommunistilise türannia teistkordset pealetungi ja isamaa anastamist põgenesid ümberkaudsetesse vabadesse riikidesse Euroopas. Kuid kartuses, et vabadust ignoreeriva režiimi kardetav käsi võib ennast ka neisse kohtadesse järele sirutada põgenike haaramiseks, et neid hukata või süütult vangipõlve saata, enamus uutesse asupaikadesse jõudnuist otsustas esimesel võimalusel kindlamatesse vabadust armastavatesse maadesse siirduda, kusjuures eelistatumaiks asukohaks osutus Kanadas asuv Ontario provints, kus teadaolevail andmeil sotsiaalsed korraldused, töötingimused ja elamisvõimalused olid eestlastele kõige soodsamad./.../
Lk 5
Aksel Vaigur „Suur seiklus“
/.../ Esmaspäeval, 18. sept. 1944.
Lootus perekonna saatmiseks Rootsi legaalsel teel oli vähenenud peaaegu nullile. Juhan Kokla, mu koolivend Läänemaa Ühisgümnaasiumist ja hiljem lähim kaastööline aastate jooksul Haapsalu Linnavalitsuses, helistas täna, et "Rauge", sakslaste vana kaubalaev nimega "Oranienbaum", ümber kohandatud haavatud sõjaväelaste evakueerimiseks Saksamaale, vist ei sõida Rootsi, ehkki niisugused salajased kuulujutud ringi liikusid, lõplik otsus selgub homme. Iga minut, tund ja päev meie olukorras oli ääretu tähtsusega, sest punaväed liikusid kohutava kiirusega läänepoole ja homse päeva lubadustele ei saanud asju rajada. Tarvis vaadata akuutsemaid võimalusi. Mu noorem vend Johannes töötas kipparina Eesti Kalanduskeskuse Haapsalu harukontori sumplaeval, mis käis kui kellavärk, kütte- ja määrdeõli jätku kalade ülesostu kus seda ja teist ja hakaku asju korda seadma venelaste eest põgenemiseks./.../
/.../ Esmaspäeval, 18. sept. 1944.
Lootus perekonna saatmiseks Rootsi legaalsel teel oli vähenenud peaaegu nullile. Juhan Kokla, mu koolivend Läänemaa Ühisgümnaasiumist ja hiljem lähim kaastööline aastate jooksul Haapsalu Linnavalitsuses, helistas täna, et "Rauge", sakslaste vana kaubalaev nimega "Oranienbaum", ümber kohandatud haavatud sõjaväelaste evakueerimiseks Saksamaale, vist ei sõida Rootsi, ehkki niisugused salajased kuulujutud ringi liikusid, lõplik otsus selgub homme. Iga minut, tund ja päev meie olukorras oli ääretu tähtsusega, sest punaväed liikusid kohutava kiirusega läänepoole ja homse päeva lubadustele ei saanud asju rajada. Tarvis vaadata akuutsemaid võimalusi. Mu noorem vend Johannes töötas kipparina Eesti Kalanduskeskuse Haapsalu harukontori sumplaeval, mis käis kui kellavärk, kütte- ja määrdeõli jätku kalade ülesostu kus seda ja teist ja hakaku asju korda seadma venelaste eest põgenemiseks./.../
Lk 20
/.../Neljapäeval, 21. sept. 1944.
Uni ei jõudnud õieti veel laugeile tulla, kui linnapea Erik Valmar, kes sakslaste ajal seda ametit pidas, koputas uksele ja sõnas, et ei saavat kaasa sõita, kuna perekond tulnud öise rongiga Tallinnast, ja et rongil polevat õieti magada saanud, peavad ennast nüüd korralikult välja puhkama. Muide tema pere oli üks neist "väljavalituist", kes oli ettenähtud "Triina" peale saamiseks, milline aga üldse ei väljunud. Oligi omadega pigis, lohutades ennast mõttega, et toogu tulevik mis tahes. Küllap vist lootis linnavalitsuse laeva valmimist mõne päeva pärast. Hiljem teda Rootsis kohates mainis, et linnavalitsuse laev olevat siiski viimasel minutil sõidukõlbuliseks saanud ja tema perekonnaga lahkunud Haapsalust laupäeval, 23. septembri varahommikul ja nad olnud Hara lahes, kui Haapsalu linn venelaste käest päeval kõvasti pommitada saanud. Ulgumerel sattunud ränga tormi kätte, kus hädavaevu hukkumisest pääsesid ja alles 26. septembril Rootsi jõudnud./.../
Uni ei jõudnud õieti veel laugeile tulla, kui linnapea Erik Valmar, kes sakslaste ajal seda ametit pidas, koputas uksele ja sõnas, et ei saavat kaasa sõita, kuna perekond tulnud öise rongiga Tallinnast, ja et rongil polevat õieti magada saanud, peavad ennast nüüd korralikult välja puhkama. Muide tema pere oli üks neist "väljavalituist", kes oli ettenähtud "Triina" peale saamiseks, milline aga üldse ei väljunud. Oligi omadega pigis, lohutades ennast mõttega, et toogu tulevik mis tahes. Küllap vist lootis linnavalitsuse laeva valmimist mõne päeva pärast. Hiljem teda Rootsis kohates mainis, et linnavalitsuse laev olevat siiski viimasel minutil sõidukõlbuliseks saanud ja tema perekonnaga lahkunud Haapsalust laupäeval, 23. septembri varahommikul ja nad olnud Hara lahes, kui Haapsalu linn venelaste käest päeval kõvasti pommitada saanud. Ulgumerel sattunud ränga tormi kätte, kus hädavaevu hukkumisest pääsesid ja alles 26. septembril Rootsi jõudnud./.../
Lk 21-22
Roman Marley „Sealt, kus tuuled, tormid aina puhuvad“
/.../Kes niisugust lontrust uskuda teab. Praegu küll täis kuitarakann, kuid kui puskar peast ära aurab, tulebki oma kambalistega meile segadust tegema. Sellepärast algaski kange sagimine, sest kogu see tigitagi tuli paadile panna ja hiljemalt lõunaks rannalt sitket teha. Peale isiklikkude kompsude läksid peale sõdurite püssid, Aadu poolt alevikust kaasa toodud kone paari magasiniga, millega Oss lällutajale hirmu nahka ajas plekist pläsku umbes paarikümne liitri bensiiniga mootori jaoks, mõned lauad veepumba tegemiseks, ülejäänud tõrv ja takud, plekk-kast vintpüsside padrunite jaoks, purjed, kaks paari aere ja mõned hädapärased tööriistad koos naelakastiga. Kellelgi aga ei tulnud meelde joogivett kaasa võtta - ju seda siis ehk ei lähegi tarvis oli üldine arvamine. Relvad ja padrunid pidid aga kindlasti kaasas olema, sest ei või ju iial teada, kus ja millal täielikkude piraatide kombel mõni merelahing tuleb maha pidada. Ja Gutil oli kiiker kaelas kauguste taha vaatamiseks. Navigeerimiseks vaskkapsliga käekella suurune kompass sai Kolja kätte, vaatamata ta heale oskusele Saare, Hiiu ja Muhu ümbruse merede ja saarestiku tundmisel, sest varematel aastatel kalapüügil käies on pea iga sopp ja laheurgas tal läbi purjetatud. Ka Elvi leivapäts ja Riksu võõrasema seasink olid kajuti all pingil omale kohad leidnud./.../
Natukene enne lõunat oli Virtsu sadama poolt mõned tumedad mütsakad kuulda, kohe tõusid ka suitsusambad ja sellejärele paistis silma tuleleekide lõõmamine - sakslaste järjekordne käsk purustamiseks oli täidetud, sest viimane laev Muhu ja Saaremaa suunas oli sealt lahkunud.
Esmaspäeva, 25-nda septembri lõunatund oli käes, kui paat vette lükati neljateistkümne täiskasvanuga pardal, suunaga põhjapoolt Muhu saart Soela väina. Tuul oli vaikne ja meri peaaegu peegelsile. Paarikümne minutilise sõidu järgi paar-kolm heledat plaksatust kõlasid paadist kihu ülevalpool ja samaaegselt samapalju sulpsatusi vette, mõni meeter eemal paadi külgedest. Gutt oma bikokliga pilku seljataha heites sähvas - näe, seal nad ongi, pead vist alles kuhjaga "Lepa-Lindat" täis, et ei oska meid õieti kirbu peale võtta, kokku vist kuus või seitse sõjaväe vormis meest rannal edasi-tagasi sõelumas. Mõne hetke järgi olimegi Kessulaiu varju jõudes nende tuleulatuse eest põgenenud. Jah, niisugune oli jumalagajätmine kallite rahvuskaaslaste poolt, kelle peades puskar oli võimust võtnud - kainenedes nad kindlasti häbenesid oma tegu./.../
Lk 110-111
/.../Aga samas järgnes kohe uus teade, üks paat väikese vimpliga, kollane risti kuju sinisel tagapõhjal, liigub meie suunas. Riksul oli vanast ajast veel meeles - kollane rist sinisel tagapõhjal on Rootsi lipp, mida pidulikkudel juhtudel maakonna linna gümnaasiumi saali toodi ja meie lipu kõrvale lava ette seisma pandi. Meeletu hurraatamine ja trampimine läks lahti - ärge jumalapärast paadi põhja ära tallake. Mis saab konest ja teistest relvadest, sest me ei ole ju mingisugused piraadid, kes sõbralikku Rootsit tulevad vallutama. Nobedasti libistati kone ja püssid koos padrunitega üle tagumise otsa vette, sest arvasime tulijaid olevat Rootsi rannavalvest. Aga püstolimehed jätsid oma riistad taskusse, mine sa hullu uskuda tea, äkki tuleb veel vajadus sihukest asja mõnele nina alla panna.
Olidki Kuningriigi rannakaitse mehed, kes sõnalausumata meid sleppi võtsid ja otsad majaka poole pöörasid - olimegi 183 kursiga karvapealt õigesse kohta välja jõudnud, sest Stockholm on sealt mõnikümmend kilomeetrit edasi täpselt meie sõidusuuna peal; /.../
Lk 115-116
/.../Kes niisugust lontrust uskuda teab. Praegu küll täis kuitarakann, kuid kui puskar peast ära aurab, tulebki oma kambalistega meile segadust tegema. Sellepärast algaski kange sagimine, sest kogu see tigitagi tuli paadile panna ja hiljemalt lõunaks rannalt sitket teha. Peale isiklikkude kompsude läksid peale sõdurite püssid, Aadu poolt alevikust kaasa toodud kone paari magasiniga, millega Oss lällutajale hirmu nahka ajas plekist pläsku umbes paarikümne liitri bensiiniga mootori jaoks, mõned lauad veepumba tegemiseks, ülejäänud tõrv ja takud, plekk-kast vintpüsside padrunite jaoks, purjed, kaks paari aere ja mõned hädapärased tööriistad koos naelakastiga. Kellelgi aga ei tulnud meelde joogivett kaasa võtta - ju seda siis ehk ei lähegi tarvis oli üldine arvamine. Relvad ja padrunid pidid aga kindlasti kaasas olema, sest ei või ju iial teada, kus ja millal täielikkude piraatide kombel mõni merelahing tuleb maha pidada. Ja Gutil oli kiiker kaelas kauguste taha vaatamiseks. Navigeerimiseks vaskkapsliga käekella suurune kompass sai Kolja kätte, vaatamata ta heale oskusele Saare, Hiiu ja Muhu ümbruse merede ja saarestiku tundmisel, sest varematel aastatel kalapüügil käies on pea iga sopp ja laheurgas tal läbi purjetatud. Ka Elvi leivapäts ja Riksu võõrasema seasink olid kajuti all pingil omale kohad leidnud./.../
Natukene enne lõunat oli Virtsu sadama poolt mõned tumedad mütsakad kuulda, kohe tõusid ka suitsusambad ja sellejärele paistis silma tuleleekide lõõmamine - sakslaste järjekordne käsk purustamiseks oli täidetud, sest viimane laev Muhu ja Saaremaa suunas oli sealt lahkunud.
Esmaspäeva, 25-nda septembri lõunatund oli käes, kui paat vette lükati neljateistkümne täiskasvanuga pardal, suunaga põhjapoolt Muhu saart Soela väina. Tuul oli vaikne ja meri peaaegu peegelsile. Paarikümne minutilise sõidu järgi paar-kolm heledat plaksatust kõlasid paadist kihu ülevalpool ja samaaegselt samapalju sulpsatusi vette, mõni meeter eemal paadi külgedest. Gutt oma bikokliga pilku seljataha heites sähvas - näe, seal nad ongi, pead vist alles kuhjaga "Lepa-Lindat" täis, et ei oska meid õieti kirbu peale võtta, kokku vist kuus või seitse sõjaväe vormis meest rannal edasi-tagasi sõelumas. Mõne hetke järgi olimegi Kessulaiu varju jõudes nende tuleulatuse eest põgenenud. Jah, niisugune oli jumalagajätmine kallite rahvuskaaslaste poolt, kelle peades puskar oli võimust võtnud - kainenedes nad kindlasti häbenesid oma tegu./.../
Lk 110-111
/.../Aga samas järgnes kohe uus teade, üks paat väikese vimpliga, kollane risti kuju sinisel tagapõhjal, liigub meie suunas. Riksul oli vanast ajast veel meeles - kollane rist sinisel tagapõhjal on Rootsi lipp, mida pidulikkudel juhtudel maakonna linna gümnaasiumi saali toodi ja meie lipu kõrvale lava ette seisma pandi. Meeletu hurraatamine ja trampimine läks lahti - ärge jumalapärast paadi põhja ära tallake. Mis saab konest ja teistest relvadest, sest me ei ole ju mingisugused piraadid, kes sõbralikku Rootsit tulevad vallutama. Nobedasti libistati kone ja püssid koos padrunitega üle tagumise otsa vette, sest arvasime tulijaid olevat Rootsi rannavalvest. Aga püstolimehed jätsid oma riistad taskusse, mine sa hullu uskuda tea, äkki tuleb veel vajadus sihukest asja mõnele nina alla panna.
Olidki Kuningriigi rannakaitse mehed, kes sõnalausumata meid sleppi võtsid ja otsad majaka poole pöörasid - olimegi 183 kursiga karvapealt õigesse kohta välja jõudnud, sest Stockholm on sealt mõnikümmend kilomeetrit edasi täpselt meie sõidusuuna peal; /.../
Lk 115-116
M. Rajamägi „Kui kallist kodust läksin…“
/.../Reede, 22. septembri hommikul naeratas õnn ühe veoauto näol, mille juht võttis meid kogu oma krempliga peale Haapsallu sõiduks. Oli hoopis kaks veokit, endised Narva Tuletõrje Seltsi ametnikud, kelle reisiseltskonnas oli ka kolonel T. perekonnaga. Narva pritsimehed tegutsesid palavikuliselt oma koormate juures, kelle teada venelased koondavad Iru kandis vägesid suuremaks rünnakuks pealinnale ja nende motoriseeritud üksused Narva maanteed kaudu linna piiridesse juba jõudnud.
Haapsallu jõudes selgus, et ei ole mingisuguseid võimalusi selle ümbrusest või sadamast reisi jätkata mitte miskis suunas, mille tõttu üritasime Saaremaale minekut. Juba ammust ajast üks mu koolivendadest elas Martnas ja arvasin paraja aja olevat tema külastamiseks, kes aga oli juba ei tea kuhu jalga lasknud. Tema katuse all veetsime öö ja järgmisel hommikul jätkasime teekonda Virtsu./.../
Lk 180-181
/.../Reede, 22. septembri hommikul naeratas õnn ühe veoauto näol, mille juht võttis meid kogu oma krempliga peale Haapsallu sõiduks. Oli hoopis kaks veokit, endised Narva Tuletõrje Seltsi ametnikud, kelle reisiseltskonnas oli ka kolonel T. perekonnaga. Narva pritsimehed tegutsesid palavikuliselt oma koormate juures, kelle teada venelased koondavad Iru kandis vägesid suuremaks rünnakuks pealinnale ja nende motoriseeritud üksused Narva maanteed kaudu linna piiridesse juba jõudnud.
Haapsallu jõudes selgus, et ei ole mingisuguseid võimalusi selle ümbrusest või sadamast reisi jätkata mitte miskis suunas, mille tõttu üritasime Saaremaale minekut. Juba ammust ajast üks mu koolivendadest elas Martnas ja arvasin paraja aja olevat tema külastamiseks, kes aga oli juba ei tea kuhu jalga lasknud. Tema katuse all veetsime öö ja järgmisel hommikul jätkasime teekonda Virtsu./.../
Lk 180-181
Silvia Karukäpp „Lahkumine kodumaalt“
/.../21. september.
Haapsalus valitseb lootusetu meeleolu, linn on tühi ja inimesed sealt nagu ära pühitud. Ortskomandantuurist kuuleme, et laevad reidil lausa ootavad põgenikke. Jalgsi peame kõndima umbes kümme kilomeetrit. Poolel teel käratatakse "Halt!" Võsasse varjatud veoautol luuravad saksa sõdurid Rootsi minejaid. Kuuldes meie "ausatest" kavatsustest Saksamaale minekuks näitavad meie vastu üles suurimat abivalmidust. On veel teisigi, kes nende kavalatesse püünistesse langenud. Saame kampas koos priiküüdi Rohuküla sadamasse, kust sõjaväe paat üle Suure väina Kuivastusse viib, kus paljud meiesugused ees ootavad. Ajaviiteks läheb Jüri ümbrusesse ringi lonkima ja kuskil aias satub pooliku piiritusvaadi peale, mis sõjaajal on kallim kui kullakoorem. Järgmisel hommikul üks vana autologu viib meid Orissaarde, kus paari päeva jooksul öömaja ja söögi eest joodame Pihla talu vanameest ja sakslast Schwepet, kes oma krusaga meid Kuressaarde lubab sõidutada, kuhu jõuamegi laupäeva õhtuks./.../
Lk 231-232
/.../21. september.
Haapsalus valitseb lootusetu meeleolu, linn on tühi ja inimesed sealt nagu ära pühitud. Ortskomandantuurist kuuleme, et laevad reidil lausa ootavad põgenikke. Jalgsi peame kõndima umbes kümme kilomeetrit. Poolel teel käratatakse "Halt!" Võsasse varjatud veoautol luuravad saksa sõdurid Rootsi minejaid. Kuuldes meie "ausatest" kavatsustest Saksamaale minekuks näitavad meie vastu üles suurimat abivalmidust. On veel teisigi, kes nende kavalatesse püünistesse langenud. Saame kampas koos priiküüdi Rohuküla sadamasse, kust sõjaväe paat üle Suure väina Kuivastusse viib, kus paljud meiesugused ees ootavad. Ajaviiteks läheb Jüri ümbrusesse ringi lonkima ja kuskil aias satub pooliku piiritusvaadi peale, mis sõjaajal on kallim kui kullakoorem. Järgmisel hommikul üks vana autologu viib meid Orissaarde, kus paari päeva jooksul öömaja ja söögi eest joodame Pihla talu vanameest ja sakslast Schwepet, kes oma krusaga meid Kuressaarde lubab sõidutada, kuhu jõuamegi laupäeva õhtuks./.../
Lk 231-232
Hilda Alun-Elenbo „Viimane eestirootslaste pagulastransport Rootsi mootorpurjek „Triinaga“
/.../Töötasin eestirootslaste evakueerimist korraldava büroo Haapsalu harukontoris kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Töö seisnes peamiselt sidepidamises pealinnas asuva nimekirju kontrolliva ja kinnitava erikomisjoni ja kohalike rannarootslaste vahel, andmete kogumises ja esialgsete nimekirjade koostamises reisida soovijaist. Samuti kontrollimist, et sõitjad on tõesti rootsi rahvusest ja ei kuulu mobilisatsiooni alla, ja siis, lõpliku nimekirja valmistamisel, teatada sõitjatele laeva asukoht ja täpsed saabumise ja lahkumise ajad. Saksa SD omakorda kontrollis nimekirju ja sageli nõudis veel mitmesuguseid täiendavaid andmeid. Lõplik kontroll äärmiselt suure täpsusega toimus sadamas enne laevale asumist. Kogu sadam oli seks puhuks suletud ja tugeva valve all. Legaalse transpordiga võisid sõita ainult naised, lapsed ja vanad. Noored mehed püüdsid leida muid võimalusi lahkumiseks, et perekondadega loodetavasti hiljem kuskil kohata. Kõige tavalisem oli püüe pääseda rannikult kalapaadiga, kas Soome kaudu või otseteed Rootsi. Tagajärjetuid katseid tehti sadamas viibivale "Juhanile" hiilimiseks, ehkki valve oli äärmiselt tugev.
Üks harukordseim juhus oli, kui mind paluti olla sidemeheks loata põgenejaile. Hämmastus oli suur, kui Haapsalus tegutsevat eestlaste komitee harukontorit külastas saksa valveohvitser Vormsist, öeldes, et "Juhani" kapteni soovil peaksime meie, see tähendab tema ja mina, põgenike abistamisel käsikäes töötama. Minu osa seisnes selles, et temale teatada "Juhani" täpne Haapsallu saabumise aeg, mis iseenesest ei olnud mingisugune saladus, kuid teatamine pidi toimuma nii, et tema ülemus ei aimaks, millest jutt on ja miks see teda üldse huvitab, kuna nende ülesandeks oli ju põgenejaid takistada, aga mitte abistada. Laeva saabumise aja selgumisel pidin helistama valvurite telefoni numbril Vormsi, tutvustama end eesnimega ja paluma, et kallim mind külastaks teataval ajal. See mõistukõne oli temale signaaliks, et sõita valvepaadiga Haapsallu, võtta kokkulepitud kohast kaasa loata põgenikud ja sõidutada neid "Juhanile", kui viimane juba vabasse vette jõudnud. Et veenda mind tema tõsisest tahtest põgenike abistamises, võttis mind kaasa põgenike pelgupaika, mis oli teada ainult temale, kus tutvustas mind isikuna, kes tooks neile teate, mil läheb sõiduks. Paljud "Juhaniga" kaasasõitnud mäletavad veel kindlasti, et selle süsteemi kohaselt toimides kõik õnnestus üle ootuste hästi./...
Lk 262-263
/.../Viimasel sõidul "Juhaniga" Haapsallu septembri keskpaigu 1944. aastal, oli laeval abiks kaks riigirootslast - arst ja ta poeg raviabilisena. Laev oli terve päeva sadamas, mille jooksul külastasid ka harukontorit, et tutvuda mu töödega seosesolevate olukordadega. Õhtul laeval olles, kus võtsin osa nimekirja kontrollimisest, nimetas too arstiabist noormees usalduslikult, et "Juhani" kapteni andmeil olevat see laeva viimane sõit Rootsi. Soovitas mul selle sõiduga kaasa tulla, lubades isegi oma kaasabi mu hädavajalise reisivarustuse laevale toimetamiseks. Pärides Hjalmar Pöhl'ilt aru andmete tõepärasuses, oli vastus jaatav. Tema arvamise järgi polnud meie töö veel lõpule viidud ja mu kohalolek Haapsalus hädavajalik. Neil aga olevat ühele kala- või kiirpaadile kohad varutud kriitilise olukorra tekkides Rootsi sõiduks ja kui neil on võimalik sõita, siis leidub sääl koht ka minule. Ja kuigi eelmisel sügisel olnud valmis oma hinge müüma kasvõi vanakurjale, et vaid Eestist terve nahaga välja pääseda, loobusin nüüd vabatahtlikult sellest suurepärasest võimalusest.
Uus kokkulepe oligi juba sõlmitud aurulaev "Raugega", milline pidi tulema ja viima kaasa viimased eestirootslased, kes Rootsi siirdumise sooviavaldusega olid hilinenud. Mitmed neist aga loobusid sõidust hoopistükkis ja otsustasid paigale jääda, nende hulgas ka mu õde perekonnaga ja meie onu Aleksander Viksten abikaasaga, kes 1949. aasta märtsis Siberisse küüditati. 1960. aastal õnnestus onul oma poegade suurte sekelduste tulemuse ja Rootsi Ametiühingute Liidu tõhusal kaasabil Rootsi elama asuda, jättes abikaasa aga Siberi taiga jäljetusse hauda puhkama.
"Rauget" oodati järgmiseks esmaspäevaks Haapsalu sadamasse, see on kaheksateistmendaks septembriks, kuid juba reedel liikusid kõmujutud ja esmaspäeval selguski, et "Rauge" on rekireeritud sakslaste poolt haavatud sõdurite transpordiks, kaasaarvatud ka Haapsalust kindral Laidoneri nimelise sanatooriumi patsiendid. Esmaspäev möödus ilma põnevamate uudiste ja korraldusteta Tallinnast. Õde külastas mind, sest talle tulnud mõte pähe saata vähemalt oma üheteistaastase tütre minuga koos Rootsi, saagu tema endaga mis tahes. Kuuldes aga olukorra suurest segadusest loobus ta sellest mõttest.
Öösel vastu teisipäeva äratas mind käre helin kuskil laual lebavast telefonist. Suures ärevuses unise peaga vist kohmerdasin liiga kaua ja kui vastata jõudsin, oli ühendus juba katkenud. Hommikul kella kuue ajal helises ukse kell. Ust ettevaatlikult paotades teatas mulle tundmatu meesisik ärevalt, et Tallinna peakontorist olevat püütud mulle telefonil teatada, et võtaksin kaasa harukontori kirjavahetuse koos arhiiviga ja viibimatult sõidaksin Tallinna. Kohtumine peakontoris oli määratud kella 15.00-ks, et siis alata sõitu Rootsi suunas. Katsusin helistada raudteejaama, et tellida sõidupiletid, sain aga vastuseks, et rongiühendus Haapsalu-Tallinna liinil on katkenud. Proovisin saada telefoniühendust Tallinna peakontoriga nii asutuse kui ka saksa SD-liinide kaudu, kuid tagajärgedeta. Läksin linna, et olukorda lähedamalt uurida. Posti tänaval Laine maja ees bensiinipumba juures puutus silma kaks veoautot, kus bensiiniga paake täideti. Mu sammud olid otsekui saatuse juhitud, sest veokid olid inimestega teel Tallinna, kes, nagu minagi olid öösel saanud käsu kiireks Tallinna ilmumiseks. Sain neilt abi nii komitee arhiivi kui ka oma isikliku reisitasku toomiseks ja sõit Tallinna suunas läkski lahti. /.../
Lk 264-265
/.../Töötasin eestirootslaste evakueerimist korraldava büroo Haapsalu harukontoris kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Töö seisnes peamiselt sidepidamises pealinnas asuva nimekirju kontrolliva ja kinnitava erikomisjoni ja kohalike rannarootslaste vahel, andmete kogumises ja esialgsete nimekirjade koostamises reisida soovijaist. Samuti kontrollimist, et sõitjad on tõesti rootsi rahvusest ja ei kuulu mobilisatsiooni alla, ja siis, lõpliku nimekirja valmistamisel, teatada sõitjatele laeva asukoht ja täpsed saabumise ja lahkumise ajad. Saksa SD omakorda kontrollis nimekirju ja sageli nõudis veel mitmesuguseid täiendavaid andmeid. Lõplik kontroll äärmiselt suure täpsusega toimus sadamas enne laevale asumist. Kogu sadam oli seks puhuks suletud ja tugeva valve all. Legaalse transpordiga võisid sõita ainult naised, lapsed ja vanad. Noored mehed püüdsid leida muid võimalusi lahkumiseks, et perekondadega loodetavasti hiljem kuskil kohata. Kõige tavalisem oli püüe pääseda rannikult kalapaadiga, kas Soome kaudu või otseteed Rootsi. Tagajärjetuid katseid tehti sadamas viibivale "Juhanile" hiilimiseks, ehkki valve oli äärmiselt tugev.
Üks harukordseim juhus oli, kui mind paluti olla sidemeheks loata põgenejaile. Hämmastus oli suur, kui Haapsalus tegutsevat eestlaste komitee harukontorit külastas saksa valveohvitser Vormsist, öeldes, et "Juhani" kapteni soovil peaksime meie, see tähendab tema ja mina, põgenike abistamisel käsikäes töötama. Minu osa seisnes selles, et temale teatada "Juhani" täpne Haapsallu saabumise aeg, mis iseenesest ei olnud mingisugune saladus, kuid teatamine pidi toimuma nii, et tema ülemus ei aimaks, millest jutt on ja miks see teda üldse huvitab, kuna nende ülesandeks oli ju põgenejaid takistada, aga mitte abistada. Laeva saabumise aja selgumisel pidin helistama valvurite telefoni numbril Vormsi, tutvustama end eesnimega ja paluma, et kallim mind külastaks teataval ajal. See mõistukõne oli temale signaaliks, et sõita valvepaadiga Haapsallu, võtta kokkulepitud kohast kaasa loata põgenikud ja sõidutada neid "Juhanile", kui viimane juba vabasse vette jõudnud. Et veenda mind tema tõsisest tahtest põgenike abistamises, võttis mind kaasa põgenike pelgupaika, mis oli teada ainult temale, kus tutvustas mind isikuna, kes tooks neile teate, mil läheb sõiduks. Paljud "Juhaniga" kaasasõitnud mäletavad veel kindlasti, et selle süsteemi kohaselt toimides kõik õnnestus üle ootuste hästi./...
Lk 262-263
/.../Viimasel sõidul "Juhaniga" Haapsallu septembri keskpaigu 1944. aastal, oli laeval abiks kaks riigirootslast - arst ja ta poeg raviabilisena. Laev oli terve päeva sadamas, mille jooksul külastasid ka harukontorit, et tutvuda mu töödega seosesolevate olukordadega. Õhtul laeval olles, kus võtsin osa nimekirja kontrollimisest, nimetas too arstiabist noormees usalduslikult, et "Juhani" kapteni andmeil olevat see laeva viimane sõit Rootsi. Soovitas mul selle sõiduga kaasa tulla, lubades isegi oma kaasabi mu hädavajalise reisivarustuse laevale toimetamiseks. Pärides Hjalmar Pöhl'ilt aru andmete tõepärasuses, oli vastus jaatav. Tema arvamise järgi polnud meie töö veel lõpule viidud ja mu kohalolek Haapsalus hädavajalik. Neil aga olevat ühele kala- või kiirpaadile kohad varutud kriitilise olukorra tekkides Rootsi sõiduks ja kui neil on võimalik sõita, siis leidub sääl koht ka minule. Ja kuigi eelmisel sügisel olnud valmis oma hinge müüma kasvõi vanakurjale, et vaid Eestist terve nahaga välja pääseda, loobusin nüüd vabatahtlikult sellest suurepärasest võimalusest.
Uus kokkulepe oligi juba sõlmitud aurulaev "Raugega", milline pidi tulema ja viima kaasa viimased eestirootslased, kes Rootsi siirdumise sooviavaldusega olid hilinenud. Mitmed neist aga loobusid sõidust hoopistükkis ja otsustasid paigale jääda, nende hulgas ka mu õde perekonnaga ja meie onu Aleksander Viksten abikaasaga, kes 1949. aasta märtsis Siberisse küüditati. 1960. aastal õnnestus onul oma poegade suurte sekelduste tulemuse ja Rootsi Ametiühingute Liidu tõhusal kaasabil Rootsi elama asuda, jättes abikaasa aga Siberi taiga jäljetusse hauda puhkama.
"Rauget" oodati järgmiseks esmaspäevaks Haapsalu sadamasse, see on kaheksateistmendaks septembriks, kuid juba reedel liikusid kõmujutud ja esmaspäeval selguski, et "Rauge" on rekireeritud sakslaste poolt haavatud sõdurite transpordiks, kaasaarvatud ka Haapsalust kindral Laidoneri nimelise sanatooriumi patsiendid. Esmaspäev möödus ilma põnevamate uudiste ja korraldusteta Tallinnast. Õde külastas mind, sest talle tulnud mõte pähe saata vähemalt oma üheteistaastase tütre minuga koos Rootsi, saagu tema endaga mis tahes. Kuuldes aga olukorra suurest segadusest loobus ta sellest mõttest.
Öösel vastu teisipäeva äratas mind käre helin kuskil laual lebavast telefonist. Suures ärevuses unise peaga vist kohmerdasin liiga kaua ja kui vastata jõudsin, oli ühendus juba katkenud. Hommikul kella kuue ajal helises ukse kell. Ust ettevaatlikult paotades teatas mulle tundmatu meesisik ärevalt, et Tallinna peakontorist olevat püütud mulle telefonil teatada, et võtaksin kaasa harukontori kirjavahetuse koos arhiiviga ja viibimatult sõidaksin Tallinna. Kohtumine peakontoris oli määratud kella 15.00-ks, et siis alata sõitu Rootsi suunas. Katsusin helistada raudteejaama, et tellida sõidupiletid, sain aga vastuseks, et rongiühendus Haapsalu-Tallinna liinil on katkenud. Proovisin saada telefoniühendust Tallinna peakontoriga nii asutuse kui ka saksa SD-liinide kaudu, kuid tagajärgedeta. Läksin linna, et olukorda lähedamalt uurida. Posti tänaval Laine maja ees bensiinipumba juures puutus silma kaks veoautot, kus bensiiniga paake täideti. Mu sammud olid otsekui saatuse juhitud, sest veokid olid inimestega teel Tallinna, kes, nagu minagi olid öösel saanud käsu kiireks Tallinna ilmumiseks. Sain neilt abi nii komitee arhiivi kui ka oma isikliku reisitasku toomiseks ja sõit Tallinna suunas läkski lahti. /.../
Lk 264-265
Allikas: Roman H Marley Õigus ja tõde: Toronto, 1987, 344 lk.