Henri Zeigo "Hurda graal"
Haapsalu sall
/.../ Kui tüdrukut ärritanud hirmujutt oli sõna-sõnalt kõrva taha pandud, otsustas tarmukas naine Sofiale üllatuseks minna esikus olevasse kappi tuhnima. Tagasi saabus ta äratrööbatud salliga, mis paistis silma erilise mustri poolest. Tegemist oli Haapsalu salliga. Selle kaelakatte kudus Triinule, tüdruku emale, tema lahkunud vanaema, kes oli külarahva pajatuste järgi kõige nobedam käsitööline terves Ridala kihelkonnas. Väike Triinu sai õrna pitsilise salli memmelt kaitse otstarbel. Vähe sellest, et sall hoiab kurku soojas ega lase sügistuuli ligi, ta ka kaitseb pahade vaimude eest. Sellised uskumused olid Polliorgude suguvõsas üsna tavalised. Õpingud meditsiinikoolis sundisid toona noort ja iseteadlikku naisterahvast ebateaduste kummardamisest loobuma. Moodsal ajal ei paistnud esivanemate tarkustel enam erilist rakendust olevat. Ega keegi julgenud sellest enam kõva häälega rääkida ka - peetakse veel esoteerikahulluks.
Vaatamata tradistiooniliste uskumuste kahtlasele kuulsusele, tuletas Triinu need vanad vaimude peletamise lood ja riitused nüüd, kakskümmend aastat hiljem, taas meelde. Selleks keerutas ta salli oma pea kohal, nagu ajaks umbes toas kärbseid taga, ning tõmbas usjast riideeset kolm korda pooleldi kinnisest peopesast läbi. Lõpuks pani ta salli heade sõnade saatel tütrele kaela, öeldes, et nüüd ei tule ükski kummitus ega paharet tema lapsukest kiusama.
Tüdruk vaatas kummaliselt käituvat ema seletamatu pilguga, kuid oli sellegipoolest äsja kaela sadanud kingituse eest siiralt tänulik. Nõnda polnudki palju vaja, et üks tusane tüdruk leiaks algavast päevast rohkem enesekindlust.
"Aitäh, emps!" ütles ta tänutäheks. Sellest hetkest sai kaelas rippuvast esivanemate pärandist Sofia jaoks õnnetooja.
/.../