Ivar Soopan „Õhulossivanaisa“
/.../ Sonja käis suviti tihti viigi ääres. See viik oli üks imelik sõna, mida Sonja varem ei teadnud. Vanaisa seletas talle alles hiljuti, et viik on nagu järv, aga see asub mere ääres. Tavalistes järvedes on vesi mageda maitsega, aga viigis on soolane, sest viiki jookseb vesi merest, mis on soolane.
Haapsalus oli viigi ja mere vahel veel kitsas maariba, mis neid eraldas ja muutiski viigi järve moodi veekoguks. Nii oligi viik natuke nagu meri ja natuke nagu järv.
Ega samasuguseid kohti palju olnud. Haapsalus aga oli.
Seda pisikest linna ümbritses kolmest küljest meri. Mööda mereäärt sai peaaegu tervele linnale jalutades ringi peale teha. Teist sellist linna Eestis polnudki, kus niimoodi pikalt mere ääres kõndida oleks saanud, ja võib-olla polnud teist sellist linna terves maailmaski. /.../
Lk 9
/.../ Nende tee läks mööda vanast kindlusest, millel olid suurtest kividest kõrged ja pisut lagunenud müürid. See oli Haapsalu linnus - mitusada aastat vana. Sonja kartis seda kohta, sest kõik oli nii suur ja hirmutav.
"Käisime emmega siin ühel õhtul teatrit vaatamas. Valge Daami teater oli," rääkis Sonja.
"Jaa, olen ka seda näinud. See on igal aastal augustikuus, kui taevas on täiskuu," lausus isa. "Tead sa, miks see täiskuu ajal on?"
"Ikka tean. Siis tuleb ühele aknale kummitus. Jube, eks ju?" ütles Sonja.
"Nojah, kuidas võtta. See polegi päris kummitus, vaid Kuu paistab läbi akna kiriku seinale ja siis tekib sinna aknakujuline valge laik. See laik meenutab naise kuju ja seepärast kutsutakse seda Valgeks Daamiks, " jutustas isa.
"Ah, mine oma jutuga metsa seenele! See on kummitus, vanaisa ütles, " teatas Sonja.
"Selge, kui vanaisa ütles, siis muidugi, " lõpetas isa kummituseteema. "Aga see oli ju päris põnev etendus. Kas sulle meeldis?" küsis ta./.../
Lk 35
Allikas: Ivar Soopan „Õhulossivanaisa“ / illustreerinud Ott Vallik : Tallinn, 2015