Ene Pajula „Kuldne aeg : fragmentaarium“
Simon Joffe
/…/ Simon Joffet olin televiisorist näinud sellest
ajast peale, kui meie koju televiisor tekkis – see juhtus vist 1959. aastal.
/…/
/…/ Grigori Joffe oli sõja-aastatel saadud vigastuse
tõttu ühest silmast pime. Tänini ringleb lugu sellest, kuidas omal ajal hästi
tuntud aktivist ja parteiline lektor Albert Kariste, ka ühe silmaga, haaras Grišal varrukast ja
ütles: „Kuule, ma tahan sinuga nelja silma all rääkida!“ Griša oli
demonstratiivselt ringi vaadanud ja lõpuks küsinud: „Nelja silma all? Kus siis
teised kaks silma on?“
Haapsalu oli tollal ühesilmaliste poolest eriti õnnistatud. Ka Haapsalu
autobaasi direktor Voldemar Saaresso ja rajoonilehe Töörahva Lipp peatoimetaja
asetäitja Elmar Vaiksoo olid ühest silmad pimedad, nii et nelja silma all
kokkusaamiseks vajati tõepoolest nelja meest. Albert Karistest räägitakse
teisigi lugusid: nimelt pidas ta 1950-1950-ndatel poliitloenguid ja oli
väitnud, et ärgu ameeriklased endast liiga palju arvaku – seda uriinimaaki on
meilgi küll. /…/
Lk 29-30
Leinaminutid
/…/ Heljo Talmeti pilt ja järelhüüe toodi toimetusse
lõuna paiku. Mulle see nimi eriti palju ei öelnud, aga rahvatantsuringkondades
tunti teda küll ja rohkemgi veel. 51-aastasena vähki surnud Heljo Talmet oli
see, kes asutas pärast sõda Haapsalu rajooni esimesed sega- ja naisrühmad ning
pani sellega aluse Läänemaa rahvatantsupidudele. Ta lõi uusi rahvatantse ning
lavastas rahvakunstiõhtuid. Temast oli kujunemas tantsupidude üldjuht.
Pilt oli mu laual, kui Endel Nõmberg valvetuppa tuli ja seda nähes tõsiseks
tõmbus: „See on Haapsalule tõsine kaotus,“ ütles ta ja võttis siis pildi kätte:
„See ei lähe. Otsige mõni tõsisem foto.“ Vaatasin omakorda lähemalt – pildil
oli noor, särava naeruse näoga kaunis naine,
heledad juuksed tuules lehvimas. Nõmbergil oli ilmselt õigus, see foto
ja leinaküünlad omavahel kokku ei sobinud. Helistasin laulupidude peakomiteesse
ja küsisin tõsisemat pilti. Nad ütlesid, et nad on otsinud, kust vähegi oskasid,
aga temast lihtsalt ei ole tõsise näoga pilti. Näis, et rõõmus meel ei lahkunud
Heljo Talmetist mitte kunagi, igatahes polnud seda hetke suutnud tabada ükski
fotograaf. Ja alati naerunäolisena Heljo Talmet inimeste mällu jäigi. /…/
Lk 32-33
Bifokaalsed prillid
/…/ See, et keegi pääses Nõukogude Liidust välja n-ö
individuaalturistina ja veel kuhu – Saksa Liitvabariiki – oli väga ebatavaline.
Joffe, tajudes, et on leidnud tänuliku kuulaja, võttis valvetoimetaja tühja
laua taga rõõmsalt istet ja asus mind harima: 1958. aastal, Hruštšovi sula
ajal, saabus Nõukogude Liitu Saksa kristlik-sotsiaalse liidu delegatsioon. Üks
delegatsiooni liige saadeti tutvuma Eestiga. „Mind kutsuti partei
keskkomiteesse ja öeldi, et ma tegeleksin selle külalisega.“ Põhjusi selleks
võis olla mitu: Joffe kodune keel Haapsalus oli olnud saksa, ta oli „korpuse
poiss“, mis tähendas, et moraalselt kindel ja ideoloogiliselt usaldusväärne,
nagu seda omaaegsetes iseloomustustes sõnastati (no pidi ikka olema!) ning mis
vist kõige tähtsam – tal oli auto, millega külalist ringi sõidutada.
„Tutvustasin talle Tallinna vanalinna ja mida kõike veel,“ rääkis Joffe, ja
siis oli külaline küsinud: „Aga härra Joffe? Kuidas te olete suutnud auto otsa?
Teie väikeste palkade juures!“ „Noh,“ oli öelnud Joffe, „mis mul siin viga.
Sõiman Eesti televisioonis igal õhtul Straussi ja raha muudkui kukub.“ Külaline
oli selle peale vaikseks jäänud. Järgmisel päeval sõitis ta Saksamaale tagasi.
Möödusid mõned kuud ja Joffe kutsuti uuesti partei keskkomiteesse. Läks tema
siis kohale ja mis selgus. Talle ja tema abikaasale oli tulnud personaalne
kutse külastada Saksa Liitvabariiki. Ja kutsuja oli olnud Franz Josef Strauss,
Saksa Kristlik-Sotsiaalse Liidu peasekretär, mis oli meie parteiametnikel kõhu
lahti löönud. /…/
Lk 51
Urmas Ott sõjaväes
/…/ Suvel käis ta Eestis puhkusel, siis saime korra
Luigetiigi ääres kokku ja jalutasime Kadriorus. Urmas oli näljane. Pool päeva
otsisime taga söögikohta – uskumatu, aga nii Tuljaku-kohvik kui ka Must luik
olid remondis. See pani meid arutama Eesti väljasurnud suve üle.
Vabaõhukontserte olid mõned üksikud, suvelavastusi polnud praktiliselt üldse.
Need üksikud, mis tehti, nagu näiteks Tõe ja õiguse lavastused Tammsaare
Väljamäel või ka Valge Daami etendused Haapsalu piiskopilinnuse õuel, pälvisid
pöörase publikumelu. /…/
Lk 127
Nurga lahkumine
/…/ Nurk oli juba mõnda aega olnud hajevil, mõtetega
mujal, kuni ta ühel päeval oma toimetuse uksest oma tavalisel hoogsal moel
sisse marssis ja teatas, et ta on otsustanud lahkuda. „Otu Sukles, Lääne Kaluri
esimees, tegi ettepaneku, millest mul on võimatu keelduda. Ta pakub mulle
Haapsalus kolhoosi automajandi juhataja kohta,“ andis ta meile olukorrast kiire
ülevaate. /…/
Lk 153
Allikas: Ene Pajula "Kuldne aeg : fragmentaarium" : kuis kõik kunagi oli. Tallinn, 2011
Märkused: Sisaldab registrit