Tõnu ja Viktoria Tuulas „Karjala kauge kutse“
Lk 30 - 32/.../ Teekonna esimene osa möödubki suhteliselt kerge vaevaga ja lõunaks oleme juba Petroskois, tuttava Karelia hotelli ees parklas. Pärast põgusat tutvumist Karjala eesti kultuuriseltsi juhiga anname talle üle Haapsalu kui kuurortlinna ajaloolis puitarhitektuuri tutvustava näituse materjali. /.../Hiljem käis linnapea Urmas Sukles seda näitust isiklikult Petroskois Karjala Rahvusteatri ruumides avamas, sõitis Haapsalust kohale oma kuulsa nõukaaegse lahtise Uazikuga. Haapsalu näitus osutus üllatuslikult populaarseks: pidulikul avamisel viibis paarsada kultuurihuvilist ja kohalik televisioon tegi sellest uudise. Haapsalu linn kinkis näituse materjali Karjala eesti kultuuriseltsile. Üsna pinget tekitav seik leidis siiski aset vahetult enne näituse ülespanekut. Nimelt oli lahtipakkimise juurde tulnud kohaliku kultuuriministeeriumi ametnik, kes nõudis kohe lahtipakkimise ajal tutvumist näituse sisuga ja ütles veendunult, et nähtu ei sobi, siis võib ta näituse ära keelata. Olles näinud, et tegemist on ajaloolist puitarhitektuuri tutvustava, puhta kultuurilise sisuga näitusega, mille materjali kujunemises muuseas ka Vene impeeriumil mitte väike roll ei olnud kanda, ametnik vabandas ja andis, naeratus näol, rohelise tule. Näitusel oli hiljem aga otseseid ja olulisi kultuurilisi mõjutusi ja Karjala kultuurielule. Pehme poliitika toimis kaudsel viisil ja vägagi tõhusalt. Näitusest vaimustunud karjala kultuuriaktivist Igor Kovalenko pöördus pärast näitust Eesti Peterburi peakonsulaati üsna märkimisväärse huviga. Tema mureks oli Sortavala linna ajalooline reakojahoone, mis oli äärmiselt kehvas seisus. Katastroofilises, nagu ta kohtumisel korduvalt rõhutas. ( Ka meil õnnestus Sortavala reisi ajal seda räämas ja lääpas hoonet pikalt uurida ja pildistada. Tegemist on puitarhitektuuri pärliga, kui raha ja ilmselt ka kohaliku linnavõimu tahte puuduse tõttu oli see hoone juba aastaid hooletusse jäetud ning äärmiselt halvas seisus.) Sortavala linnavõimud olid otsustanud hoone sümboolse hinna eest müüki panna. Hoonet ümbritsev krunt asub kesklinnas ja võinuks mõne uue ärihoone jaoks vägagi sobilik olla. Härra Kovalenko oli veendunud, et vana raekoda pühitakse vähimagi süütundeta maamunalt ja selle asemele kerkib mõni igav karphoone. Olles näitusel näinud, kui väärikalt ja maitsekalt on Haapsalu suutnud oma ajaloolised puithooned taastada, tekkis ta õigustatud küsimus, kuidas on väikeses Eestis suudetud sedavõrd kiiresti pärast NSV Liidust pääsemist ühes väikeses linnakeses seda nii väärikalt teha ja miks pole selleks võimeline maavarade poolest ülirikkaks peetav Karjala. Ja kaudselt ka suur ja uhke ning veelgi rikkam Venemaa, mille osaks Sortavala raekoda ju samuti on. Kõigepealt küsis härra Kovalenko Eesti Peterburi peakonsulaadist, kas on võimalik saada mingil moel rahalist abihoone renoveerimiseks. Esindusel mõistagi rahalise abistamise võimalus puudub, kuid talle tutvustati piiriülese koostöö võimalusi, milles Karjala Vabariigil ja Soomel on suur koostöökogemus. Mees polnud sellest kuulnudki ning nii tekkis tal kohtumise tulemusel lootusesäde ja usk, et midagi saab ikkagi ära teha. Ta hakkas saadud soovituste järgi aktiivselt tegutsema, pöördus Peterburis asuva Soome Vene Instituudi poole ning ka mitme kultuuripärandi kaitsega tegeleva ühiskondliku organisatsiooni poole. Lõpuks saavutas ta selle, et hoone võeti müügist maha ja Sortavala linn otsustas sinna rajada linna arhitektuurimuuseumi. See otsus võimaldab linnal saada piisavalt raha nii hoone kui ka krundi taastamiseks, aga ka muuseumi ekspositsiooni tarvis. Nõnda õnnestus väikesel Haapsalul päästa üks Karjala kultuuripärandi oluline ehitis.
Lk 80
Foto: Sortavala raekoja hoone, mille Haapsalu linn päästis.
Lk 152
2013. aasta dokumentaalfilm "Ruhnu Karu Vene vetes" (operaator - režissöör Riho Västrik) jutustab paeluva loo Eesti rännumeeste ainulaadset ettevõtmisest - reisist hülgelaevaga Runbjarn (Ruhnu Karu) Haapsalust Solovetsi saartele ja tagasi. See on teadaolevalt esimene kord, kui Eesti alus seilas ametlikult Loode - Venemaa sisevetes ja esimest korda läbiti Eesti lipu all ka siinkirjeldatud veetee Läänemerelt Valgele merele. Mõistagi leiab filmis käsitlemist kogu läbitud teekonna lähiümbruse kultuurilugu ja dokfilmile kohaselt saab nautida vahetuid kohtumisi nii kohalike elanike kui ka kohaliku olustikuga. Põhjaliku loo reisist avaldas ka GO Reisiajakiri.
Allikas: Karjala kauge kutse / Tõnu Tuulas, Viktoria Tuulas ; [toimetanud ja kujundanud Sirje Ratso ; fotod: Tõnu ja Viktoria Tuulas ... [jt], kaart: Tiit Kaljuste]