Mati Kukk „Reinu Mati Kiidevast.Õpetajaks õppimas 1954 – 1961“
Haapsalu Pedagoogilisest Koolist
/… /Kvalifitseeritud õpetajate ettevalmistamiseks avatigi Eestis sõja järel lisaks 1945. aasta märtsis avatud Haapsalu Õpetajate Seminarile veel mitu uut pedagoogilist õppeasutust. 1950. aastast sai Haapsalu seminarist Haapsalu Pedagoogiline Kool. Sellesse kooli kandusid õpetajate kaudu üle Läänemaa seminari vaimsus, meelsus, traditsioonid ja paljud töömeetodid. Nii ühes kui teises valmistati praktiliste oskustega õpetajaid. Mõlemal koolil oli oma harjutuskool. Õppepraktika andis lõpetanutele kindluse tööks, paljud neist said kohe algkooli ja isegi mittetäieliku keskkooli juhtideks. /… /
Lk 7
Kool algab
Kolhoositööle järgnes kohe koolitöö. Koju ei lastud kedagi. Olime saanud endale tasuta ühiselamukohad. Vastremonditud Lauristini 4 (praegu Ehte 4 – linna käsitöömaja) oli ehitatud nii, et maja läbis ühest otsast teise pikk koridor. Linna pool olid kolme kuni viiekohalised toad ja maja idapoolses otsas toidukappide ruum ja hügieenituba WC-dega. Koridori Promenaadi-poolses reas olid kuune- kuni kaheksakohalised magamistoad. Maja läänepoolses otsas paiknes kaks klaverituba, ühes pianiino, teises tiibklaver. Neid tube kasutasime ka õppimiseks. Majal oli kaks väljapääsu. Üks avanes linna poole tänavale, teine maja taha, sisehoovi. /…/
Lk 15
Haapsalu linn sai omaks
/…/ Nüüd oli huvitav käia nendes kohtades, mis varasemast ajast tuttavad olid. Eriti tõmbasid aga lossipark, Aafrika rand, promenaad ja jahisadam. Sporditegemine ja talvel uisutamine olid lossi siseplatsil. Lossikirik ja mitmelt poolt maa alla minevad käigud olid siis veel avatud. Tegime neisse kohati hulljulgeid avastusretki. Olime kuulnud, et lossi sisevalli nurgast võrkpalliplatside juurest algab maa-alune käik, mis viib Uuemõisa mõisa parki. Ükskord võtsin kodust kaasa taskulambi, et minna seda käiku uudistama. Käigu alguses oli kive ja risu ja s…hunnikuid täis, kuid kümnekonna meetri pärast avanes meie ees minu mälestamist mööda umbes kahe meetri laiune kõrge tunnel. Saime seda mööda liikuda võib-olla mõnikümmend meetrit, kui jõudsime sügava auguni. Auk oli kogu tunneli laiune ja kindlasti sügavam kui kaks meetrit. Augu teisest servast paistis, et tunnel jätkub. Meie teekond lõppes küll seal. Hiljem olen kuulnud lossipargi giididelt, et tunnel olevat tõesti olemas olnud ja see sügav auk oli kaitseeesmärgiline. Augu teises servad olnud sõdalased, kellel oli hõlbus ründajaid tagasi tõrjuda. Võõrad ratsanikud olevat sinna hooga sisse sõitnud ja selles augus paiknevate teritatud, kaldu asetatud palkide teravike otsas oma otsa leidnud. /…/
Lk 19
Õpetajad
Cyrillus Kreegi klaveritundidest üritasime aina ära viilida. Tema aktiivsem õpetamisperiood oli ka ilmselt möödas. Võttis oma asja üsna rahulikult. Varasematel aastatel oli ta olnud papaaha, härrasmehe kõvera kepiga ja tossava piibuga Haapsalu linna kõige tuntum kuju. Nüüdki ei nähtud teda kunagi kampsunis või kodukuues. Alati oli ta laitmatult korrastatud ülikonnas, lips ees, mansetinööbid varrukaotstes säramas, kuldraamiga prillid ninal, uurikett vesti kaunistamas. Tema toonitas aina, et ühtki last ei tohi laulmisest kõrvale jätta. Rääkimist õpitakse, laulmist samuti. Tööd peab tegema ja selleks, et last paremini laulma õpetada, peab õpetaja oskama pilli mängida. Õpilaste vastu oli ta nõudlik, meiega aga ehk liiga heatahtlik ja kannatlik. Mina olin üsna kohusetundlik tema klaveritunnis käija. Minuga oli ta rahul, kuid Arvi, Henno ja Arvo üritasid tunnist ära viilida. Ükskord olid Kreegi sammud juba koridorist kuulda, nii et Henno Kipperil ei olnud enam võimalik kaugemale ära joosta. Hüppas kappi. Ei tea mis teda küll reetis? Kas kapiuks tegi kinni tõmbamisel kõva paugu või midagi muud, kuid Cyrillus tuli tuppa, vaatas ringi ja ütles oma mõnusa muhelusega „Kipper, tulge kapist välja, seal pole klaverit. Lähme klaverituppa“. Seekord ei jäänud Hennol muud üle kui minna. Kreegi huumorist on Haapsalus säilinud lausa legende. Suur pedagoogiline kogemus võimaldas tal kiiresti ära tunda ebamusikaalsete õpilaste ponnistused ja suhtuda neisse teistsuguse mõõdupuuga kui andekate õpilaste musitseerimisse. Teadsime, et Kreek kogus rahvaviise ja kasutas neid oma loomingus. /…/
Lk 23 – 24
Näitering
Tõnu Paometsa, Helmi Mälli, Heino Nurmiste ja keskkooli õpetaja Endel Nelise juhendamisel töötas Haapsalu lasteteater Pöialpoiss, kus osales üsna palju pedagoogilise kooli õpilasi. Minul selle teatri etendustesse osa ei õnnestunud saada. Paralleelselt lasteteatriga töötas meie kooli näitering. Seegi sai tuntuks üle linna ja kaugemalgi lavastusega „Prints ja kerjus“. Esietendus toimus 1954. aasta talvel Haapsalu kultuurimajas täissaalile. Saime tugeva aplausi osaliseks. Seda näidendit käisime mitmel korral edukalt etendamas maa kultuurimajades. Printsi mängis tuntud kunstniku Roman Haavamäe tütar, kolmanda kursuse õpilane Helgi Haavamägi, printsessi meie kursuselt Laidi Tohver, kurja lordi Arvi Vald, head lordi Aare Laanemäe.
Lk 32
Haapsalu aeg sai otsa
1949. aastal lõpetanud Endel Jeeberg kirjutas kooli sulgemise järel 1956. aasta luuletuse:
Vastu Viigikalda laugjat kallast,
seisab koolimaja, seminar.
Tuul toob merehõngu laintevallast
silmapiiril tukub Vormsi saar.
Pedagoogitööks meil andsid tiivad,
seisid majakana noorte teel
Sinu vaimu laiali me viime,
sind me meenutame kaua veel.
Raske viimast lendu teele saata,
raske lahkuda meil kõigil siit,
Siiski homsesse sa julgelt vaata!
kajak lahel hõikab endist viit.
Nagu lained iialgi ei väsi
kastmast Holmikaare kivist suud,
nii me mälestuses kool sa püsid
Ikka hell ja hea ja truu.
Haapsalu Pedagoogilise Kooli II kursuse lõpetanutest suunati 63 õpilast Viljandi Pedagoogilisse Kooli. „Kurjad keeled“ rääkisid, et Viljandi Pedagoogiline Kool valiti õpetajate koolitamist jätkama sellepärast, et seal on nõukogude ajal rajatud kool, et saaks ometi sellest Haapsalus hõljuvast kodanliku Eesti vaimust lahti. /…/
Lk 50
Allikas: Kukk, Mati „Reinu Mati Kiidevast. Õpetajaks õppimas 1954 - 1961“. kirjastus Talmar & Põhi, 2020.
Marksõna: Haapsalu Pedagoogiline Kool