Larin Kyösti „Valge neitsit. Legend toomhärrast ja Mirga neiust“
I.
Rüütel Orghas, noor ja uhke,
kes kord võttis ristimärgi,
nägi neitsi kirgu tee pääl
Risti lätte läheduses,
koju sõites veeru järgi.
Vaatas, vahtis ristisõitja,
ei veel armu tuska teadnud,
kiirgas silm kui imevaatest,
nii kui taeva neitsit nähes;
näis, kui nõidus paelu seadnud.
Köitis ratsu hiie puusse,
hiilis hiide neiu juure,
et ent heita hetke hurma;
noppis armu imetaime,
lehed esiarmu suure.
Haapsalust piiskopi lossist
Angelust ja kella kõla
hundas, tuska, hukkamõistu,
kahvatas siis toomihärra,
keset kirge tundis võla.
/…/
II.
Ja Mirga, see valge neitsike,
läks tõotusretkele vaale,
käis kirikupidudes, norus pää,
vaev, vaen näis alganud taale.
Ja valgetes pahutusriietes
ta hiilis kiriku koori,
suits viiruki huimas ta väikese pää
kui tiivalöök inglite koori.
Käed ristis, Orghas, toomhärra noor,
siis tõusis pihtitool,
ja Mirga, palgeid mähkides,
ees heldus kesk armuhooli.
/…/
„Oh Mirga, su tunnen, nii kõlab su hääl,
ses lõhnad ja rooside punad,
mu võõraks on olnud vaid õnnistud veed
ja messid ja kiriku suunad.“
„Oh Orghas ei või mina süüdistada sind,
niisama sind armastan ikka
kui esimest korda, mil näha sind sain,
kui kõndisin püha teed pikka.
„Oh Orghas ei ole ma õnnetu, ei,
ei hirmu ma surmagi leidu,
ma pääl olid ainuke õndsus sa,
et hellisid põlatud neidu.“
„Oh Mirga, sa meelimarjuke,
sa talusid vaenu ja vaeva,
küll meile suurtele pattudest
arm avab kord üleva taeva.
Vait, Mirga! Jää siia mu troostiks sa!
koorpoisi kuue ma nõuan
nii messilishulka peiduta end,
su juure ma ööseti jõuan.
On lossi sees tore kuninglik ruum,
sääl ootad kui mõrsja peiut,
sind sinna ma ööseteks varjule viin,
ei hülga sind põlatud neiut!“
Nüüd Orghas puud Ristinaelutu,
ah õnnetu! Pilkaski vandes,
läbi võre, kesk kirglikkust kihvates,
sai sündima patu, suud andes.
„Su huuled kui taevane manna on
mu suule, kui armude läte,
kui uhkava rõõmu magusus saab
su armu tõendus mu kätte.
Koorkuue ja viirukipanni ka
ta salaja armsale liitis,
viis sammaste varju, ja sõrmedel
ta ristimärkisid viitis.
Ja hämarus hääbus ju altrile,
kui hümnid täitsivad võlvi,
siis Orghas läks minema, Mirga jäi,
kesk kirikut, nõtkutes põlvi.
Kui hurmahuimusest toibudes –
ju kuulus kellade kaja –
kui kuninganna, kel pärlid on pääs,
ta saavutas lossi aja.
III.
Haapsalust käis linnu helin,
aiatuvid ringi lõivad,
sala algand metsa iha
suurendas veel tunde kirge,
võttes ülle valerõivad.
/…/
Allikas: Kyösti, Larin „Valge neitsit. Legend toomhärrast ja Mirga neiust“. Käsikirjalise luuletuse järele soome keelest tõlkinud V.Ridala. Neli Haapsalu laulu V.Ridala luulekogust „Tuules ja tormis“. Paul Tamverki kirjastus Haapsalus, 1930