Ilmarine Möldri "Külalised Soomest"
1921. aasta 7.juuli õhtupoolikul tõi rong paljude suvitajate hulgas Haapsallu kaks prillidega noormeest. Mõlemal olid peas võõrapärased valge põhjaga üliõpilasmütsid. Kes oleks tookord võinud arvata, et väikese provintsilinna jaamaperroonil seisvatest tagasihoidlikest noortest inimestest saavad kord Soome akadeemikud ja professorid: pikast ja saledast Matti Haaviost rahvaluuleuurija ja luuletaja, veidi lühemast ja täidlasemast Aarni Penttiläst aga keeleteadlane, soome keele teadusliku grammatika koostaja.
Seal nad seisavad ja vaatavad otsivalt ringi, Näib, nagu oleks kogu linna koorekiht saabunud rongi vastu. Kirjudes rõivastes prouad, koerad rihma otsas. Pikkade vurrudega härrasmehed, valged kuued seljas. Noored neiud, laiaäärelised kübarad peas.
Viimaks ruttab ootajate juurde kiiresti käigust õhetav paar: noor ja tüse Laine Kallas, kirjanik Aino Kalda tütar, ning tema kavaler. Pärast südamlikke tereütlemisi hakatakse elavalt juteldes liikuma kesklinna suunas. Vestlus kipub küll jääma ühepoolseks, sest jutujärg hoiab kogu aeg Laine. Noormehed saavad vaid aeg-ajalt oma soome-eesti segakeeles mõne sõna vahele poetada.
Peagi sammuvad noored Aafrika randa viival kitsal tänaval. Kaldaäärsele teele jõudnud, jääb kogu seltskond üllatunult seisma. Põõsaste tagant paistab roheline pink, sellel roosas kleidis nooruke neiu, jalad maas istuva tõmmu noormehe süles. Tütarlapse kavaler tundub olevat väga tuttav. Aga muidugi, see on ju üliõpilane ja algaja kirjanik Richard Janno. Nüüd on temagi oma tuttavaid märganud, põrkab maast lahti kui kummipall, jätab oma südamedaami sinnapaika ning tormab lopsakaid pigimusti juukseid raputades ja rõõmsaid hüüatusi kuuldavale tuues eemalseisjate juurde. Sellise ülevoolava käitumisega ei olda küll harjunud, kuid temale ei saa seda keegi pahaks panna, sest kuulu järgi pidavat ta soontes voolama tubli annus mustlasverd.
Laine viib noormehed Supluse tänava alguses olevasse toredasse Villa Friedheimi. Kõrge torniga kivimaja kuulub kellelegi sakslastest parunile, kes selle on üürinud ühele endisele ministrile. Villa on nii suur, et minister on loovutanud mõned toad Kallase perele suvekorteriks.
Aino Kallas koos vanema tütre Virvega rõõmustab külaliste saabumise üle, kuid näib olevat veidi väsinud. Veidi aega vestelnud, vabandab ta ja tõmbub tagasi oma tuppa. Jälle peavalu, sosistab Virve. Ka noormeestel hakkab nüüd äraminekuga kiire. Soome külaliste käsutusse antakse paruni piljardisaal, mille tähtsaimaks mööbliesemeks on massiivne piljardilaud.
Hommikul valitseb kõrvaltubades täielik vaikus. Läbi avatud akna kostab kajakate kaugeid hüüdeid. Martti ja Aarni lähevad hommikusele jalutuskäigule ja astuvad sisse väiksesse kohvikusse. Sealt leiavad nad eest Aino-proua ja Virve, kes kutsuvad nad oma lauda. Kirjanik on elegantselt riides, looriga kübar kaunistab tumedaid lokke. Kohviklaasi huultele tõstes lükkab ta iga kord loori peene liigutusega kõrvale.
Aino Kallas räägib, et tuli Haapsallu kirjutama jutustust Siberisse asumisele saadetud Ungru krahvist. Samal ajal käib ta mudavanne võtmas. Tekib vaikus. Külalistel oli kavatsus koos Richardiga Vormsi saarele sõita. Martti kogub julgust ja küsib, kas Virve tohib nendega kaasa tulla. Kirjanik vastab kiiresti: „Minu isa ei lubanud mul kunagi noorte härrade seltsis linnast välja sõita“. Tütar naeratab ja pilgutab noormeestele silma. Ta hakkab ema paluma, kuid asjatult. Hiljem jutustab Virve, et ema tõde oli vildakas. Vanaisa Julius Krohn polevat kunagi selliselt toiminud ja peale selle oli ema olnud alles kümne aastane, kui vanaisa purjesõidul hukkus.
Ülejäänud päeva veedavad Martti ja Aarni Vormsil. Uni värsketel heintel Broarsi talu küünis on sügav ja rahulik.
Järgmisel hommikul kella kaheksaks jõuavad reisimehed linna tagasi. Sadamas teeb Richard ettepaneku minna ja laulda Kallaste tütardele serenaadi. Richardil on tore tenor. Merel olles õpetas ta kaaslastele mitu eestikeelset laulu selgeks.
Vormsilt kaasatoodud suurte rukkilillekimpudega vehkides ruttab hoogu sattunud kolmik Villa Friedheimi ja hiilib pererahva magamistoa ukse taha. Noormehed asetuvad poolringi ja alustavad laulu:
Sinu kassisilmad
nõiuvad mind,
üle kõige ilmas
armastan sind…
Richardi hääles on kanduvust ja tulist tunnet. Aarni möriseb karu kombel ja Marttigi teeb kõik, mis suudab. Kuulatakse. Ei mingit vastust. Sama salmi lauldakse teist kolmandat ja neljandat korda. Iga korraga muutub laul ikka võimsamaks. Lõpuks ometi üks avaneb. Nähtavale tuleb proua Kallas. Ta on täielikult riides, ikka sama elegantne, mustades juustes särab kõrge kamm nagu hispaania tantsijannal.
Kolm kavaleri kummarduvad kohmetult ja teevad kraapsjalga. Richard mõmiseb, et tegelikult on nad tulnud serenaadiga austama neiu Virvet ja Lainet, või õigemini küll vaid Virvet, või siiski… Lause lõpp muutub raskesti mõistetavaks pominaks.
Kirjanikuproua naeratab mõistatuslikult ja suleb taas ukse. Kavalerid ootavad. Järsku tuleb Virve, seljas vaid öösärk. Kuid vägev käsi tõmbab kohe selle kauni ilmutuse ukse vahelt tagasi. Kostab summutatud kõnet ja naeru. Kavalerid ootavad jälle. Ja viimaks ometi on Virve valmis. Talle ulatakse kolm rukkilillevihku ja viiendat korda kõlab laul
Sinu kassisilmad…
Hommikupoolik veedetakse ühiselt, käiakse lossivaremetes, vesteldakse seal maaliva Ants Laipmaniga, jalutatakse Promenaadil ja kuulatakse Kuursaali ees mängivat orkestrit. Käiakse külas Haapsalus suvitaval Julius Markil, Tartu Ülikooli uurali keeleteaduse professoril. Kahe meetri pikkune hiiglane mahub vaevalt ära madalasse toakesse. Kõikjal on raamatud, paljud neist pärgamenti köidetud haruldused.
Lõuna ajal jätavad Aarni ja Martti lahke pererahvaga jumalaga. Richard läheb sõpru saatma. Algab teekond Pärnu suunas.
Allikas: Töörahva Lipp, 1978, 5.august, lk 3, sari Laupäevalehekülg, Pealkiri: Külalised Soomest /Aino Kallas Haapsalus 7.juulil 1921/
Selgituseks: Aino Kallas suvitas Haapsalus 1920.-1921.a. ja 1923.-1924.a.